BEGIN

4

[Brit]

Pärast tunde otsis Ines mind üles ja pakkus, et näitab mulle kooli lähedal asuvat muusikakooli, kus ta õppinud oli ja kus viiuliansambli kohtumised toimusid. Olin nõus, niikuinii polnud mul kusagile kiiret.

Muusikakooli ukse juures kohtasime ühte poissi.

"Tsau, Glen," tervitas Ines teda.

Poiss noogutas seepeale, heitis mulle ühe pilgu ning avas meile ukse, et meid ees sisse lasta. Tundsin temast möödudes suitsulõhna ja krimpsutasin nägu. Mulle polnud suitsuhais mitte kunagi meeldinud.

Võtsime üleriided ära ja panime nagidesse. Kui Glen oli mööda koridori minema jalutanud, julgesin ma Inesilt tema kohta küsida.

"Ta on mu klassivend," vastas Ines ja avas ukse ruumi, mille ta oli endale harjutamiseks broneerinud. "Me lõpetasime muusikakooli koos. Tema erialaks on trummid, aga ta on õppinud ka veidi kitarri. Ja muidugi üldklaverit, siin ei pääse sellest keegi."

Ines hakkas viiulit häälestama, mina mõtlesin, et vaatan muusikakoolis veel veidi ringi. Ines oli nõus, kuid võttis minult igaks kümnendaks juhuks telefoninumbri.

Muusikakool oli kahekorruseline, aga mitte väga suur. Paari minutiga oli mul alumine korrus läbi käidud ja ma suundusin ülemisele.

Kohe trepist üles minnes nägin koridori peal Gleni. Ta istus või õigemini lösutas musta värvi diivanil, mis tundus seetõttu kuidagi eriliselt mugav, ja kirjutas midagi enda käes olevasse kaustikusse. Tema kõrval diivani peal oli pillikott, mille sees oli kitarr, koti kuju ja suurust arvestades ilmselt basskitarr.

Minu lähenemist märgates pani Glen märkmiku kinni ja võttis kitarrikoti enda kõrvalt ära. Võtsin seda kui märguannet tema kõrvale istuda.

"Tere," sõnasin ma.

"Tere," vastas ta mind silmitsedes. "Sa oled Brit, onju?"

"Olen küll," vastasin ma naeratades. "Ja sina oled Glen."

See polnud küsimus, kuid Glen noogutas ja muigas.

Naljakas, aga see vaikus, mis seejärel meie vahele tekkis, polnud üldse kohmetu.

"Millega sa tegelesid, enne kui ma siia jõudsin?" küsisin tema märkmikule osutades.

"Ah, ma niisama..." Ta ei avanud märkmikku. Sain aru, et ta ei taha seda teha, ning vahetasin teemat.

"Kas sa käid siin tihti?"

"Tegelikult mitte," raputas Glen pead. "Käin siin lihtsalt vahest enda lõbuks pilli harjutamas. Nagu Ineski. Aga sina?"

Noormees pööras oma pilgu minule. Alles nüüd märkasin, et tal olid unikaalselt rohelised silmad. Lisaks sellele olid justkui boonuseks tema pruunid kergelt lokki hoidvad juuksed.

"Ma tulin lihtsalt Inesega kaasa," raputasin pead. "Muidu oskan ma akustilist kitarri ja klaverit." Hakkasin lisama, et olin mänginud ühes Norra tuntuimas noortebändis, kuid sain õigel hetkel pidama.

Glen noogutas mõistvalt.

"Kas tegeled spordiga ka?" tahtsin huvi pärast teada. Glen oli nimelt üsna suurt kasvu ja atleetlik.

"Ma mängisin korvpalli," vastas ta.

"Enam ei mängi?"

"Nojah. Liiga palju vigastusi." Paistis, et talle ei meeldinud sellest rääkida.

Uks meie kõrval avanes ja üks teismeline tüdruk tuli välja. Glen tõusis püsti ja võttis oma kitarri.

"Head mängu sulle siis," sõnasin talle naeratades.