BEGIN

16

[Glen]

Minu rasked sammud kajasid kõledalt tühjas koridoris vastu. Kitarrikott mu seljas hüples kergelt üles-alla, sest selle rihmad polnud mõeldud minu suurusele. Kusagilt kostis klaverimängu, kusagilt viiulihelisid, muidu oli kõik rahulik ja vaikne.

Ühel hetkel olingi jõudnud trummiklassi suletud ukse ette. Ma hingasin raskelt sisse. Seejärel avasin ma ukse.

Kõik teised olid juba kohal. Eric heitis üle trummikoplekti mulle tühja mittemidagiütleva pilgu, Ines ei vaevunud oma viiulilt üldse pead tõstma ja Brit... tema vist ei kuulnudki mind tulemas, sest ta puuris sügava pilguga paberilehti enda käes.

Sellises suhteliselt suvalises õhkkonnas võtsin ma kitarri kotist välja ning asusin seda häälestama. Samal ajal üritasin ma mitte grimassitada Inesi kriipivate viiulihelide peale, mis mulle iga korraga aina enam närvidele käisid.

"Okei, hakkame pihta," teatas Brit ning tõusis toolist, et oma kitarr võtta. Ning siis märkas ta järsku mind. "Oi tere, Glen."

Ma noogutasin kiirelt ja pöörasin pilgu ära, sest mul oli raske Britile otsa vaadata. Liiga palju tundeid võttis minus ühekorraga võimust.

"Eric, jõudsid sa noodiga tutvuda?" pöördus Brit meie uue liikme, "trummimehe" poole.

"Natuke ma vaatasin, jah, aga ma ei saa hästi aru, missugune see beat sinna tuleb. Mingi osa on okei, aga siis läheb asi üsna arusaamatuks."

Brit pani oma kitarri kõrvale ning läks Ericu juurde, et asi selgeks rääkida. Ma jälgisin, kuidas Briti sale sõrm osutas noodile paigas, mida Eric oli silmas pidanud; kuidas tema huuled liikusid, kui ta rääkis; kuidas ta kulmu kortsutas, kui Ericu mõttest päris täpselt aru ei saanud; kuidas üks salk tema patsist lahti pääses ning kuidas ta siis selle hooletu liigutusega kõrva taha lükkas, kui see teda segama hakkas.

Seejärel vaatasin ma Inesi poole ning tema mängitavad kohutavad viiulihelid vallutasid taas mu tähelepanu. Tundus, et oli taas tulemas üks närvesööv proov, mida ma talusin ainult sellepärast, et olin seda iseendale lubanud.

[Eric]

Proovi lõppedes korjasin ma oma noodid kokku, panin need kotti ja lahkusin ruumist enne, kui keegi teine oli jõudnud oma pilligi kotti panna. Tegelikult polnud mul üldse kiire, aga ma ei tahtnud anda Inesile võimalust minuga laupäeval toimunust rääkida. Ma teadsin, et ta üritab oma käitumist millegagi välja vabandada. Aga mind ei huvitanud see, ma tahtsin, et ta teaks, et mul on ükskõik. Ma teadsin, et mitte miski ei muutu niikuinii.

Inesil oli mingi kutt, kes temast isegi ei hoolinud, ja samal ajal lükkas ta kõik minu katsed tagasi. Seetõttu olin otsustanud, et nüüd on minu kord "kättesaamatut" mängida. Las ta tuleb ükskord oma pilve pealt alla ja kahetseb kõike seda, kõiki oma sõnu, millega ta mind endast eemale tõrjus. Mul oli sellest ükskõik. Vähemalt nii ma endale ütlesin.

Olin tulnud taas jalgrattaga. Rahulikult väntasin ma kodu poole, üritades nautida värsket õhku ja vabastavat tunnet, mida pedaalidesse pandud toores jõud mulle andis. Lasin käed lenkstangidest lahti vabalt rippuma ja tegin rattaga järske kurve, kuid kui tavaliselt ma nautisin seda, siis seekord rõhus mind mõte Inesist.

Kodutänavasse jõudes ma aeglustasin ja jäin enne enda koduväravat seisma. Õigemini peatusin ma otse Naricca koduaia juures. Toetasin jalgratta aia najale, sest ma polnud kindel, kas selle jalg suudab ratast mudasel pehmel pinnal kanda, ning jalutasin aiavärava poole.

Väravas tuli mind tervitama Lasse, Naricca vanavanemate uus koer, igati sõbralik husky. Ma mäletasin lapsepõlvest nende eelmist koera, krantsi Dingot. Too suri samal sügisel, kui me Nariccaga kooli läksime.