BEGIN

8

[Glen]

Neljapäeva õhtul harjutasime mina, Ines ja Brit muusikakooli kitarriklassis Briti tehtud lugu, mis kandis pealkirja "Kodu on kodu". Ta oli selle teinud eesti keeles, nii et ta käskis meil kohe öelda, kui midagi oli valesti sõnastatud või kusagil kirjavigu esines. Sõnade kokku-lahku kirjutamisele Brit eriti pihta ei saanud, kuigi nii mina kui Ines püüdsime seda talle võimalikult lihtsalt selgitada.

Inese juuresolek häiris mind. Oleksin palju meelsamini Britiga kahekesi harjutanud, kui kannatanud seda, et meiega on Ines, kelle viiulihelid kriipisid tihtipeale kõrva. Kuid ainult Briti pärast kannatasin ma selle ära.

Kui Ines mingil hetkel meid omaette jättis ja vetsu läks, hingasin ma kergendunult.
Ometigi tegi see asja kuidagi veelgi hullemaks.

"Kas sa meie lennupeole laupäeval tuled?" See küsimus ei kõlanud sugugi nii, nagu oleksin soovinud seda esitada. Ma vihkasin oma kohmetut tooni.

"Ma ei tea veel," vastas Brit sundimatult nagu tavaliselt. Ta ei paistnud mu kohmetust tähele panevatki ja silmitses süvenenult oma käsikirjutatud nooti. "Toimub see üldse?"

Ma noogutasin ja valmistusin ütlema, et mulle meeldiks, kui ta tuleks, kuid sõnad jäid mulle kurku kinni ja Brit jõudis minust ette.

"Mis sa arvad, kui muudaks selle akordi ära?" küsis ta, osutades noodis viienda rea viimasele taktile.

Ma hammustasin huulde. Miks ta teemat muutma pidi?

"Kuidas see kõlaks?" küsisin tüdrukult.

Ta mängis seda mulle oma akustilisel kitarril, ise kaasa ümisedes. Tal oli omapäraselt nasaalne, kuid hästi pehme ja õrn hääl. See sobis talle hästi.

"Mis sa arvad?" küsis Brit, kui oli lõpetanud, äratades mind minu mõtetest üles. "Pigem see akord, ta annab asjale tunduvalt vunki juurde, eelmine oli natuke liiga igav. Või?"

"Mh?" ei saanud ma pihta ning heitsin talle tobedalt vabandava pilgu. "Anna andeks, ma ei pannud tähele."

Brit seadis kitarri uuesti paika. "No kuula siis."

Ta mängis veelkord ja selsamal momendil, kui ta oli lõpetanud, jõudis Ines tagasi.

Pettumus uhas üle minu, sest Ines vallutas taas Briti tähelepanu täielikult endale. Ma olin jälle oma võimaluse käest lasknud. Ja see tegi haiget. Tahtmatult pidin ma endale tunnistama, et Brit oli mulle meeldima hakanud.

[Brit]

Õhtul koju jõudes ja Gmaili avades nägin, et mind ootas seal postkastis eelmisel õhtul teelepandud kiri. Selle oli saatnud Edwin, tudeng, kes minu venna Liamiga ühendust oli võtnud, et mind leida. Kirjas palus Edwin, et saadaksin talle oma vastuses Facebooki profiilist lingi, et ta saaks mind seal lisada, et meil edaspidi kergem suhelda oleks; samuti tahtis ta saada minu isiklikku telefoninumbrit. Ma imestasin, et Liam polnud neid talle andnud, aga noh, küllap tal oli siis ka muid asju, mille peale mõelda.

Panin kirja teele, lisades lõppu küsimuse, millal Edwin saabuda kavatseb. Mul oli lõppude-lõpuks vaja end vaimselt ette valmistada, sest tundus, nagu tuleks temaga koos kogu mu vana elu tagasi. Ühest küljest tahtsin ma seda väga, teisest küljest hirmutas see mind. Mis siis, kui Nende surm taas minu südant rõhuma hakkab?

Kui ma mingil hetkel Facebooki läksin, oli Edwin mulle juba sõbrakutse saata jõudnud ning ma aksepteerisin selle. Minuti pärast oli ta mulle juba sõnumi saatnud.

"Hei," kirjutas ta.

"Hei."

"Kuidas läheb?" kribas ta edasi.