BEGIN

6

[Ines]

"Õu, Ines, ta like'is just sinu pilti."

"Mh?" Ma tõstsin pilgu matemaatikavihikult ja jäin Karmenile otsa vaatama.

"Näe, vaata ise." Karmen toppis oma uusima variandi Elephone'ist mulle nina alla.

Mul läks hetk aega nägemaks, mida ta mulle üldse näitas. Tegemist oli Instagramiga ja Karmen osutas Ericu nimele. Ma nägin, et ta oli like'inud minu mitte just uusimat, aga eelviimast pilti.

"Eric stakis mind?" Ma kirtsutasin nina.

"Ta tunneb sinu vastu huvi." Karmen jõnksutas kulme ja naeris. Mulle tundus, et pisut teeseldult.

"Kui ta tunneks, siis ta tuleks ja räägiks minuga silmast silma," vastasin ma, "või saadaks sõnumi. Või kutsuks välja. Jumal, ega me enam lasteaias pole."

"Kas sina saadaksid enda crushile sõnumit?"

"Ma ei ole Ericu crush," sõnasin ma kindlameelselt. "Ta on lihtsalt sõbralik, on alati olnud."

Karmen pööritas silmi. "Ise ka usud, või? Ta on koguaeg sind taga ajanud. Sa kas oled liiga pime, et seda näha, või arvad, et oled tema jaoks liiga hea?"

"Jäta," laususin kulmu kortsutades ja pöörasin pilgu matemaatikavihikusse. "Sa tead väga hästi, et mulle meeldivad endast vanemad."

Nüüd oli Karmeni kord nägu krimpsutada. "Vanad on kortsus."

"Sa tead väga hästi, keda ma mõtlen," vastasin.

"Ega ometi seda tüüpi, kellega sa suvel samas kohas töötasid?"

"Jah, just teda."

"Ta on sinust viis aastat vanem."

"Ja siis?" nõudsin ma.

"Teil siis susiseb, või?"

"Me vahel kirjutame," vastasin napisõnaliselt. "On sul selle vastu midagi?"

Karmen vangutas vaid pead. "Sa võiksid iga kell saada Ericu, aga sa valid hoopis tema? Ta pole isegi ilus! Sa oled ikka tõsiselt veider, Ines."

"Ju siis," vastasin ma.

See häiris mind kohutavalt, et ta isegi ei püüdnud mind mõista, ja tekitas minus küsimusi. Miks ta niimoodi käitus? Mis tal sai selle vastu olla, et mina olin lõpuks ometi leidnud kellegi, kes mind õnnelikuks tegi?

[Naricca]

Mul oli enam-vähem õpitud, kui vanaema mul poodi minna palus. Vinnasin ennast elutoa diivanilt püsti ja vahetasin riided, samal ajal kui vanaema mulle nimekirja valmis tegi.

"Võid endale ka midagi head osta," sõnas vanaema mulle enne korterist väljaastumist nimekirja ja raha seljakotti pannes. "Sa oled väga tubli olnud, nii et sa oled seda väärt."

Naeratasin nõrgalt ja pöörasin talle selja, et lahkuda.

"Ole tubli," hüüdis vanaema mulle veel ukse pealt järele.

Tänaval oli mõnusalt jahe õhk ja ma hingasin suure sõõmu, et rahuneda. Kodust väljumine polnud mulle kunagi meelepärane olnud.

Vahel meeldis mulle kujutleda enda kõrvale noormeest, kes oli mulle seltsiks ja lohutuseks kui mul raske oli. Vahel tundus Ta peaaegu tõelisena, aga nüüd, kui teda manada üritasin, ei tulnud see mul kuidagi välja. See tegi mind rahutuks.

Ma teadsin, et Teda tegelikult pole olemas, et ta elab vaid minu kujutluses. Kuid Tema aitas mind, ta aitas mul masendusest üle olla. Ma armastasin teda kogu oma südamest, sest Tema oli ainus, kes oli võimeline mind iga päev naeratama panema.

Vahel tuli Ta ise. Lipsas tunni alguses õpetaja järel uksest sisse ja istus kusagile maha, hakates mulle nägusid tegema. Vahel sakutas ta Kauri juustest, vahel müksas Kleeri, kes oli alati minusse üleolevalt suhtunud. Nendel hetkedel oli mul raske naeratust tagasi hoida. Ta oli minu jaoks alati olemas ja hoolis minust tõeliselt.

Üldiselt ei meeldinud mul endale tunnistada, et Teda tegelikult pole olemas. Mulle ei meeldinud mõte sellest sugugi. Mis vahet seal oli, kas ma olin sellepärast imelik või väärakas või midagi veel hullemat, peaasi oli see, et mul oli veel midagi, mille nimel elada.

Poes polnud väga palju rahvast. Rahumeeli ladusin ostukorvi kõik, mida vanaema mul tuua oli palunud. Iseendale võtsin ma nussat, mis oli just eelmise päeva hommikul otsa saanud, ja kaks müslibatooni. Kui kassasse minema hakkasin, märkasin ma aga Ericut ja tardusin, tahtes sealsamas otsa ringi keerata. Kahjuks polnud mul kusagile põgeneda ja ainsaks variandiks jäi Ericu järel kassasse minna.

Eric oli peaaegu nagu Tema. Õigupoolest olid nad üsna sarnased, kuid Tema oli minu jaoks alati olemas ja Eric mitte. Mu kujuteldav kaaslane oli nagu Eric minevikus ehk nagu Eric, kes minuga koos liivakastis mängis ja koos minuga lasteaiast käsikäes lahkus.

Eric märkas mind alles siis, kui ostetud asjade eest maksnud oli ja neid oma kilekotti laduma hakkas. Me vaatasime tervelt sekundi üksteisele otsa ja pöörasime oma pilgud siis sõnagi lausumata ära. Me polnud üksteist tervitanud juba teab mis ajast, nii et see ei oleks tohtinud mind häirida, aga häiris. Peale selle läksin ma näost üleni punaseks.

Poest väljudes nägin poe kõrval seismas seltskonda lärmakaid mehi, kellest ma mööduma pidin, et kodu poole minna. Mu pilk oli minu ees kõndiva Ericu seljal, nii et ma ei pannud neid esialgu tähelegi. Siis aga hõikas üks neist mind, nii et ma olin sunnitud nende poole vaatama:

"Kuule, neiukene, mis sa Putinist arvad?"

Selle peale surusin ma huuled kriipsuks, teades väga hästi, et mõistlikum on mitte vastata.

"Õu," hõikas seesama mees veelkord oma vene aksendiga, kui ma edasi kõndima hakkasin, "ma küsisin sult midagi."

Ma kaalusin oma variante. Ma pidin neist mööduma, et oma kodu poole minna, kuid ma ei tahtnud neist mööda minna. Samas ei tahtnud ma ka kõrvaltänavaid pidi koju minna, nii et ma pidin riskima.

Surusin endale ilmetu maski pähe ja hakkasin sellest seltskonnast mööda jalutama, kui kellegi käed minust haarasid.

"Noh, neiuke, mis siis on nüüd?" irvitas minust haaranud mees ja ülejäänud mehed muhelesid lihtsalt kaasa. "Mis Putin sinu arust on? Ütle välja!"

Ma hammustasin keelde ja hoidsin näo võimalikult tundetuna, kuid ma olin enam kui kindel, et mu hirm paistab välja.

Mees raputas mind. "Noh?!"

Ma nägin, et Eric oli lõpuks ometi seisma jäänud ja vaatas minu poole. Aga ta ei teinud mitte midagi. Ta vaatas lihtsalt pealt.

Uuesti mind kinni hoidva mehe poole vaadates märkasin ma järsku, kuidas Tema mehe selja tagant välja ilmus.

"Löö talle jalaga," naeratas Ta. "Ja siis jookse. Ära muretse, ma olen sinuga."

Ma teadsin, et mul on sekund, et seda kõike teha, võib-olla vähemgi. Aga ma usaldasin Teda ja virutasingi mehele säärde. Kui ta seepeale minust veel päris lahti ei lasknud, tõmbasin ennast kogu jõust tema haardest vabaks ja jooksin.

"Tubli," kuulsin Tema häält oma peas ja siis ta kadus.

Terve tee koduni ma tõesõna ainult naeratasin. Pohhui sellest Ericust.

---

Vabandan osa lühiksuse pärast, aga ma luban, et proovin järgmise osa selle eest varem valmis jõuda. :)