BEGIN

13

[Brit]

Meil oli Edwiniga väga tore õhtu. Ometigi ei tundnud ma end kordagi pingevabalt. Ikka segasid peas keerlevad mõtted mind lõbutsemast.

Edwin küll ei sarnanenud välimuselt Runele, kuid iga kord, kui ta naeris, käis see minu seest läbi ning mulle tulid meelde kõik ilusad hetked Runega. Lisaks sellele, et Edwin naeris nagu Rune, tundsin ma Rune ära ka peaaegu igas tema liigutuses. Ja see häiris mind. Rune seisis kaljukindlalt minu ja Edwini vahel ning kuigi ma üritasin sellest üle olla, ei suutnud ma seda teadmist eirata.

"Paistab, et sa armastad tantsida." Edwin vaatas mind tunnustavalt, tema pilk liikus koos minu keha ja tantsuliigutustega.

Pidulisi oli vähe alles jäänud, kuid seda mõnusam oli minu arvates õhkkond. Enamus allesjäänud rahvast tantsis, vaid mõned üksikud istusid saali äärtes. Ma küll ei teadnud, kes muusika valinud oli, kuid minu arvates oli see väga hea.

"Ma olen seda lihtsalt harjutanud," vastasin ma Edwinile naeratades. "Kodus, üksinda. Kunagi ei julgenud ma oma puusigi liigutada, sest ma arvasin, et põrun, aga siis ma hakkasin igasuguseid tantsuliigutusi järele proovima ja sain aru, et need kõik on tegelikult tehtavad."

"Ma arvan, et tantsimine on sinu puhul pigem loomulik anne kui harjutamise tulemus," sõnas Edwin.

Ma naeratasin meelitatult. "Ega sinagi kehvem ole."

"Ma tean," pilgutas Edwin mulle silma. "Mulle meeldib tantsida. Mitte küll tavalist klubitantsu, aga tänavatantsu."

"Oo." Ma tõstsin tunnustavalt kulme. "Näita, mida sa oskad."

"Siin ja praegu?" tõmbus Edwin tagasi ja vaatas meie ümber ringi. "Ma pigem näitaksin seda siis, kui me kodus oleme. Kes teab, mida su klassikaaslased sellest arvaksid."

"Mis sul minu klassikaaslastest?"

"Pole vaja liigset tähelepanu tõmmata, me rikume niimoodi peo ära," vastas Edwin. "Kes teab, kes mulle selle eest pasunasse tahab virutada. Pealegi, just ennist üks lokkis peaga tüüp põrnitses mind vihase näoga. Pole vaja talle anda põhjust põrnitsemisest kaugemale minna."

"Glen?" naersin ma üllatunult. "Ta ei tee kärbselegi liiga."

"Tundus küll vastupidi," sõnas Edwin ja kehitas õlgu. "Ära muretse, küll ma ühel päeval näitan sulle kõike, mida ma oskan."

"Ja õpetad mind ka?"

Edwin naeratas kergelt. "Kui sa tahad."

[Naricca]

Mario kutsus mind seekord oma majja - või õigemini küll korterisse - sisse. Algul olin ma kutse suhtes ettevaatlik, kuid kui Tema oli kinnitanud, et Mario on ohutu, sain ma julgust juurde.

"Tunnista, et sa tulid siia ainult tema pärast," ütles Ta. "Oleks rumal nüüd uuesti jalga lasta."

Olin Temaga nõus. Mul ei olnud enam midagi kaotada, või oli?

"Sain selle päranduseks, kui isa suri või õigemini ära uppus," rääkis Mario, kui olime tema kodu tagasihoidlikusse esikusse astunud. "Mu vanemad lahutasid siis, kui ma olin teismeline, ema kolis Narva oma juurte juurde, isa jäi siia. Ma elasin ema juures, aga kui selle korteri sain, tulin ära. Isa pärandas mulle ka kõik muu maise vara, nii et ei ütleks, et mul päris kitsas käes oleks, aga üksi on päris raske elada, eriti kui on vaja tööl käia. Ise tuleb süüa teha ja nii edasi. Näe, sa võid oma jope siia riputada."

Kuigi Mario seda otseselt ei palunud, võtsin ma tema eeskujul ka jalanõud ära.

"Mis tööd sa teed?" küsisin ma ettevaatlikult, ise hoolega korteris ringi vaadates. See vajas üsna hädasti remonti.