BEGIN

9

[Naricca]

Nagu igal hommikul viimase üheteist aasta jooksul, kartsin ma ka sel hommikul kodust välja minna. Kui ma olin hommikusöögilauda juba liigagi kauaks liikumatult istuma jäänud, küsis vanaisa naljatades, kas ma täna kooli ei lähegi. Minu õde Adele oli erinevalt minust juba kümne minuti eest ennast sättima läinud.

Ma vaatasin selle peale Tema poole, kes oli end mugavalt köögikapil sisse seadnud ja vaatas mulle tõsiselt vastu.

"Sa peaksid ütlema, et sulle ei meeldi kool," sõnas Ta. "Sa peaksid nendega aus olema."

Nad ju arvaksid, et ma tahan koolist ära tulla, vaidlesin ma mõttes vastu. Kuid seda ma ju ei taha. Nad tahavad nii väga, et nende ainus lapselaps saaks hea hariduse ja kui ma neile nii ütlen, siis... Ma ei osanudki seda lauset lõpetada.

"Jah, aga sa ju kardad kooli minna," vastas Ta. "Sa peaksid sellest rääkima."

Mida nad ikka teha saaksid, vangutasin ma pead. Mitte midagi.

"Isegi, kui nad midagi teha ei saa, siis nad kuulavad sind ära ja on sulle moraalseks toeks," vaidles Ta. "See teeks sulle head."

Selle peale Tema haihtus ja ma vaatasin vanaisale otsa.

"Ma lihtsalt jäin mõttesse," vastasin ma vabandavalt.

"Mis mureks?" küsis vanaema. "Räägi."

"Noh, koolis on natuke raske," vastasin ma ettevaatlikult.

Adele, kes oli ilmunud köögilävele, turtsatas.

"Sinu vastu on maailm muidugi kõige ebaõiglasem," teravmeelitses ta, kammides samal ajal oma niigi sirgeid juukseid.

"Eks ta ole jah, tänapäeva maailmas pole kerge vastu pidada," ohkas vanaisa, panemata Adelet tähelegi. "Aga sa pead olema tugev. Miski muu ei aita."

Mul tulid pisarad silma, ma varjasin neid vapralt.

"Ma lähen ja panen ennast kooliks valmis," sõnasin ma lauast tõustes, et nad ei peaks mu pisaraid nägema. Kõige vähem tahtsin ma, et Adele neid näeks.

Ma teadsin väga hästi, et ühel päeval ma murdun. Et ühel päeval paiskub kõik see, mis aastatega minu sisse kogunenud on, minust välja. Aga nii kaua, kui ma suutsin Teda endaga hoida, oli kõik hästi. See mõte oli ainus, mis andis mulle jõudu.

[Eric]

Naricca hilines täna tundi. Tal oli nina hoolimata puuderkreemist - või mis meigiasja ta iganes ka kasutas - punane. Meie pilgud kohtusid, kui ta minu ja Kauri pingist möödus. Ma sain kohe aru, et temaga pole kõik hästi, aga mida ma siis ikka tegema oleksin pidanud?

Umbes viisteist minutit möödus matemaatikatunnist nagu tavaliselt. Lahendasime ülesandeid, mille õpetaja oli tahvile kirjutanud, samal ajal, kui keegi neid ka tahvlil lahendas.

Siis kutsuti Naricca tahvli ette. Kaur ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pani oma koolikoti talle vahekäiku ette. Kui Naricca sellest üle astuma hakkas, takerdus tema jalg koti sanga külge ning ta koperdas.

Terve klass naeris nagu tavaliselt. Brit oli püsti tõusnud.

"Miks sa nii tegid?" hüüdis ta üle klassi Kauri suunas.

Õpetaja pöördus küsivalt Briti vaatama. "Mis probleem teil on, preili Andersson?"

"Naricca koperdas koolikoti otsa, mille Kaur talle ette pani!"

Õpetaja pööras oma tüdinud pilgu Kaurile.

"Pole ma talle midagi teinud," õigustas Kaur ennast. "Tema koperdas, mitte mina!"