BEGIN

18

[Brit]

Järgmine nädal koolis oli stiilinädal. See tähendas seda, et igal päeval oli oma teema ja selle järgi tuli riietuda. Nagu Ines mulle ütles, oli see üritus iga-aastane, kuid hakkas vaikselt välja surema, sest ega väga keegi (eriti gümnaasiumiastmes) ei osalenud selles.

Esmaspäeval oli teemaks "Pangatöötaja". Selle järgi oli üsna lihtne riietuda, sest eriti midagi muud vaja ei olnudki, kui konkreetset, viisakat riietust ja portfelli. Mõlemad olid mul olemas, nii et ma ei näinud põhjust, miks ma ei peaks seda üritust toetama.

Edwin, kes oli oma ülikooliasjadega väga hõivatuks muutunud, heitis mulle üle läpaka kiire pilgu, kui ma oma põlvini ulatuva liibuva musta seeliku, musta pintsaku, perfektse krunni ja väga konkreetse meigiga kööki astusin. Ta jättis trükkimise, haaras läpaka kõrvalt kohvitassi, nõjatus toolikorjale ning jäi siis mind silmitsema.

"Küll sa oled alles vaeva näinud," ütles ta. "Sa näed kohe neli aastat vanem välja, kui mitte rohkem."

"Kas see oli kompliment?" küsisin ma rahulolevalt tema vastas istet võttes.

"Kompliment sinu nähtud vaevale küll, jah. Sa oled seda pangateemat hästi tabanud." Ta jõi lonksu oma kohvist, nii et selle aroomid tungisid minuni.

"Aga?" küsisin ma, saades aru, et noormees polnud päris kõike öelnud.

"Aga see ei sobi sulle," vastas Edwin. "Sa pole ärinaise tüüpi."

"Nii et sinu arvates ma ei kanna seda kõike välja?" küsisin otsekoheselt.

"Kannad küll kui vaja, aga ma näen, et sa ei tunne ennast selles riietuses päris vabalt."

Selles osas pidin temaga nõustuma. "Jah, sul on õigus," ütlesin ma. "Aga homme on teemaks "Laupäev ja lohakus", mis sa arvad, kas see sobib mulle paremini?"

"Iga kell." Edwini näole ilmus naeratus. "Küll see on alles vaatepilt, kui sa pidžaamapükstes kooli lähed. Ma ei jõua seda ära oodata."

Ma pööritasin silmi. "Ega siis pidžaamapüksid pole ainus võimalus. Keegi ei tea niikuinii täpselt, mida ma laupäeviti kodus kannan."

"Jah, aga olgem ausad, sa kannad laupäeviti pidžaamapükse, sest sa ei viitsi neid millegi muu vastu vahetada," naeris Edwin. "See oleks sohi tegemine, kui sa midagi muud kannaks."

"See ei ole sohi tegemine," vaidlesin ma. "Teemaks on "Laupäev ja lohakus", see ei tähenda, et ma peaks oma laupäevaseid riietumisharjumusi kogu koolile demonstreerima."

"Minu rõõmuks siiski võiksid."

Ma jäin Edwinile pisut pikemalt otsa vaatama, üritades tabada tema lause tagamõtet. Kuid tema kelmikad silmad ei reetnud mulle midagi ja ootasid minu vastust.

"Sa näed mind niigi peaaegu iga päev nendega ringi tatsumas," ütlesin ma, püüdes naeru taltsutada. "Kui tahad, võin terve tänase õhtu nendega ringi kõndida."

"Kas sa tõesti teeksid seda minu heaks?"

Nüüd hakkasin ma tõesti naerma. "Jah, Edwin, ma teen seda sinu heaks."

Noormees muigas. "Ära siis unusta."

[Naricca]

Briti juures elades hakkasin ma iga päevaga aina rohkem tundma end tülikana. Seetõttu veetsin ma enamus ajast oma toas, tehes mitte midagi, sest ma ei tahtnud minna ja segada Briti ja Edwini kudrutamist või kuidas iganes seda nimetada võis. Ma ei tahtnud lasta ka mõtetel Mario peale minna.

Nii jõudsin ma lõpuks sinnamaale, et hakkasin joonistama ja tinistama mandoliini, mis oli minu toa seinal seni täiesti puutumatult seisnud. Olin mandoliini vähest aega muusikakoolis õppinud (kiusajad "sõid" mind sealt üsna kiirelt välja), põhiliselt siiski ise raamatu järgi õppinud ja katsetanud.