BEGIN

11

[Brit]

"Miks sa end nii üles lööd?" küsis ema minult, kui leidis mu laupäeva hommikul vannitoast meikimast. "Edwin on täiesti tavaline noormees, nagu iga teinegi."

"Ja siis? Ega ma ennast tema pärast üles ei löö," ütlesin ma.

See oli tõsi. Mul oli nimelt palju enesekindlam olla, kui ma teadsin, et näen hea välja. Pealegi meikisin ma ennast ka kooli jaoks, imelik, et ema seda tähele ei pannud.

"Ära liiga kauaks jää, lennuk maandub kusagil kolmveerand tunni pärast," teavitas ema mind. "Sul on maksimaalselt kümme minutit aega."

"Jaa-jaa," vastasin ma ning lõpetasin ripsmete värvimise. Seejärel naeratasin ma oma peegelpildile.

Ma nägin välja üsna tavaline, kui välja arvata minu öökulliprillid ja loomulikblondid pleekimisjälgedeta juuksed, mida põhjusega kadestati. Ka minu kehas polnud tegelikult midagi erilist. Ma polnud paks ega ka kõhn, kuid just täpselt nii sale kui vaja. Muidugimõista pidin ma vahel oma rasvast lahti saamiseks jooksmas käima, aga see oli õnneks teisejärguline probleem.

Oma juuksed jätsin ma lahti, kuid kammisin nad spreipalsami abil läbi, et nad elektrit täis ei läheks. Minu arvates olidki nad lahtiselt kõige ilusamad ja samas polnud mul tihtipeale aega, et nendega midagi muud peale hakata.

Seejärel jalutasin ma vannitoast esiku suunas. Ma polnud ikka veel päriselt harjunud, kui valge ja avar selles minu uues kodus oli. Ema oli selle hästi ära sisustanud, nii mööbli kui väiksemate detailide osas. Ma armastasin, et siin olid peaaegu igas toas peeglid ja mitmed toataimed, mis andsid tunduvalt elu juurde.

"Nii, võtmed on olemas, rahakott ka," astus ema esikusse, ise ninapidi oma käekotis sorides. Seejärel tõstis ta pilgu minule. "Huvitav, kus mu telefon on?"

"Pole aimugi," vastasin ma. "Sul ei lähe seda ikka vaja."

"Kuidas ei lähe, muidugi läheb," vaidles ema. "Näe, võta mu kott ja mine autosse. Ma tulen kohe järele."

Ma ei imestanud sugugi, kui ema tuli alles viie minuti pärast.

"Sinu pärast peab Edwin nüüd ootama," ütlesin talle. "Ma kirjutan talle, et me jääme hiljaks."

"No eks sa kirjuta siis."

Auto võttis järsult kohalt ning asus lennujaama poole teele.

Kui me lennujaama ette olime jõudnud, tegin ma Edwinile kõne.

"Kus sa oled?" küsisin ma.

"Ma seisan peaukse ees," vastas Edwin.

"Tule parkla poole," sõnasin ma. "Meie auto on tumesinine volvo. Ma lehvitaksin sulle, aga mille järgi ma saaksin sind ära tunda?"

"Mul on beežid püksid, seljakott ja käe otsas üsna kogukas kohver. Kas sellest piisab?"

Mu pilk liikus ringi ning tabas noormehe parajasti treppidest alla tulemas.

"Ma näen sind!" hüüatasin ma ja avasin akna, et käsi sellest välja panna. "Kas sa näed meid? Ma lehvitan sulle."

"Jah, näen."

Ta vajutas kõne kinni. Ma nägin, kuidas ta korraks seisatas, et telefon taskusse panna, ja tuli siis otseteed meie poole.

Nii mina kui ema tulime autost välja, et teda tervitada.

Kui ma Edwinile esimest korda otsa vaatasin, siis tundsin, kuidas kogu minu sisemus jõnksatas. Ma vean kihla, et mu suu vajus ammuli.

"Hei," sõnas Edwin mulle ning kallistas mind. "Nii tore on sind viimaks näha."