BEGIN

5

[Brit]

Kui mul oli enam-vähem kõik õpitud, haarasin ma riiulilt pildialbumi. Ma vaatasin tükk aega selle kaant, söandamata midagi peale hakata. Mu süda hakkas kiiremini lööma, kui ma viimaks albumi lahti tegin.

Selle albumi pildid tõestasid mulle, et me olime tõepoolest kunagi viiekesi olnud. Ma vaatasin neid pilte ja pisarad voolasid mööda mu põski alla. Me olime fotodel nii õnnelikud. Me polnud olnud lihtsalt bänd, me olime olnud perekond ja armastanud muusikat sama palju kui üksteist.

Äkitselt oli minu ees pilt minust ja Runest, mis oli tehtud vähemalt aasta tagasi. Ma vaatasin iseennast ja nutt jäi mulle kurku kinni. See pilk, millega ma sellel pildil Runet vaatasin, oli ootamatu ja hämmastas mind.

Siis ma taipasin ning mu silmad jäid pilti jõllitama, isegi pisarad peatusid. Ma olin olnud nii loll. Ma olin naiivselt uskunud, et bänd oli olnud mulle kõik, kuid ainus, kes seda tegelikult oli olnud, oli Rune. Vaid tema oli see, keda ma igatsesin, kellesse ma olin siiamaani armunud. Kellesse olin olnud armunud juba ammu enne seda, kui seda tunnistama hakkasin. Kelle pärast ma üldse bändis olin püsinud.

See oli minu jaoks midagi uut. Ma pidin tunnistama, et kui autoõnnetust poleks toimunud ning mina ja Rune oleksime tõeliselt käima hakanud, poleks bändist enam midagi järel olnud, sest bänd polnud mulle mitte kunagi mitte midagi tähendanud. Ma oleksin isekalt Rune endaga bändist ära vedanud.

Nii et kui autoõnnetust poleks toimunud ja bänd oleks laiali lagunenud, siis oleks see olnud minu süü. Ma oleksin teistelt ära võtnud selle, mida nad olid armastanud, ehk bändi ja muusika ja võimalik, et ka karjääri. Ma olin nad juba enne autoõnnetust reetnud ja maha jätnud - siis, kui Runet suudlesin.

Mis siis, kui autoõnnetus oligi toimunud selle pärast? Et mulle kätte maksta selle eest, mida ma teinud olin ja mida ma kavatsesin teha? Aga miks mitte?

Miski mu sees tulitas, sulatas vee mu põskedel ja pisarad hakkasid taas voolama. Ma polnud neid mitte kunagi väärinud. Ma ei väärinud isegi seda, et keegi mind lohutaks. Ma ei väärinud mitte midagi, mis mulle nendest jäänud oli.

Mu telefon hakkas helisema.

[Glen]

Millegipärast ei saanud ma terve õhtu Briti oma peast välja. Mul polnud ühegi tüdrukuga veel midagi sellist juhtunud ja ega ma polnud arvanudki, et üldse kunagi juhtub. Ma polnud mitte kunagi ühelegi tüdrukule huvi pakkunud ja kui, siis ainult nende enda vajaduste rahuldamiseks. Britiga oli see tundunud teisiti, ta oli olnud siiras. Kuid ma käskisin endal temasse ikkagi ettevaatlikult suhtuda.

Kella kuue paiku lasi keegi uksekella ja ma tahtsin avama minna, kuid Andra, mu õde, kellega ma (nagu eelnevalt mainitud sai) koos elasin, jõudis minust ette. Tuli välja, et õele tuli külla tema meessoost töökaaslane.

Tundes end järsku üleliigsena, sest õde tahtis ilmselgelt oma sõbraga (või kes too mees talle iganes ka polnud) kahekesi olla, haarasin pikemalt mõtlemata oma toast rula ja läksin välja.

Paljudele mu tutvusringkonnas meeldis rulatamas käia. Seetõttu ei olnud ma sugugi imestunud, kui rulapargis mitut tuttavat kohtasin.

"Jou, Glen!" hõikas Andreas ühe rambi pealt ja lehvitas mulle.

Andreas oli mulle peaaegu parima sõbra eest, me tundsime üksteist juba väikesest peale. Kuid vastupidiselt sellele, kuidas mina olin ennast koolis ühest aastast teise punnitanud, ei omanud Andreas ei rohkem ega vähem kui vaevaliselt tulnud kaheksat klassi põhikooliharidust. See oli meil ka teemaks tulnud, kuid ärritas teda alati.

Ronisin rambile ja sirutasin käe välja. Andreas vuhises rulaga minust mööda, lüües mulle patsu ning peatades sellega ka oma hoo.

"Kuidas läheb, vennas?" tahtis Andreas teada.