BEGIN

17

[Naricca]

"Naricca?" kordas Brit, seekord nõudlikuma tooniga. "Mis juhtus?"

Tüdruku silmad olid siirad, kui ta mulle otsa vaatas, ometigi tabasin ma sealt väsimuse noodi. Justkui poleks see veel kõik, ilmus tema selja tagant välja pikka kasvu heleda peaga noormees ning jäi käed rinnale ristitatult Britist võib-olla meetri jagu kaugemale seisma. Järsku ei tahtnud ma enam seal olla.

"Ma... Jah." Mul oli väga ebamugav nende pilkude all; sõnad, mida olin öelda kavatsenud, ei tahtnud enam välja tulla. Ma hingasin sügavalt sisse. "Ma ei saa koju minna."

Brit astus lähemale. "Mismõttes ei saa koju minna?" küsis ta minu kõrval diivanil istet võttes.

"Lihtsalt ei saa," vastasin ma.

Brit vaikis, nägin tema kulmukortsutusest, et ta mõtles sügavalt. "Mis siis juhtus?"

Ma olin kimbatuses. Kuidas ma pidin ütlema Britile, et Adele oli viinud mind nii kaugele?

"Ma otsustasin, et kolin välja," vastasin ma Briti küsimusele vastamata. "Ma lihtsalt ei suuda tagasi minna."

Tüdruku kulmukortsutus süvenes. "Sa siis tahad tulla siia, minu juurde?"

"Jah, vähemalt esialgu," vastasin ma ettevaatlikult. "Nii kauaks, kui ma endale korteri leian."

"Kuidas sa seda tasud?"

"Tulen koolist ära ja lähen tööle," vastasin ma, kuigi teadsin, et see oli väga hull mõte.

"Sa ju tead, et nii seda probleemi lahendada ei saa," sõnas Brit. "Sa pead koolis käima."

"Mida ma siis tegema pean?" ahastasin ma. "Ma ei saa tagasi minna. Ma ei suuda seda enam kannatada."

"Ma räägin oma emaga," sõnas Brit leebudes. "Täna võid jääda. Proovime leida mingigi lahenduse. Aga kuidas kooliga jääb?"

Ma vaikisin. Mul oli kõrini sellest, et pidin kogu aeg kannatama. Mul oli kõrini Kaurist ja teistest, kes naersid minu üle. Mul oli kõrini matemaatikaõpetajast, kes justkui silmad kinni ringi käis.

"Heaküll," sõnas Brit ise, "teeme nii. Homme sa kooli ei tule, aga sa tood kodust ära oma õpikud ja muud asjad, mida pead tarvilikuks võtta."

Ma noogutasin ning tundsin eneses enneolematut pingelangust. Oleksin tahtnud nii palju öelda, oleksin tahtnud Briti kallistada ning tänada teda kogu südamest, kuid ei keel ega keha suutnud liikuda. Ma suutsin ainult niivõrd-kuivõrd naeratada, sest isegi see kippus värelema.

Brit pani käe mu õlale. "Tule, ma näitan, kus sa magama saad hakata."

[Eric]

"Keegi on mu koti kallal käinud," oli esimene asi, mida Kaur mulle ütles, kui me enda klassi garderoobis kokku juhtusime.

"Sinu koti kallal käinud?" kordasin ma eemalolevalt.

"Nojah, noh," sõnas Kaur närviliselt, kummardudes mulle lähemale, et vaiksemalt rääkida. "Läksin eile koju ja Nisa õpik oli kadunud."

"Tegelt?" Ma tõstsin kulme. "Kuidas see võimalik on?"

"Kust ma tean," nähvas Kaur. "Ma ei jätnud eile enda kotti kordagi üksi ju."

Ma kehitasin õlgu. "Mis sa selle õpikuga üldse teha kavatsesid? Ära põletada?" Mu toon oli mõnitav.

Kaur vaatas vihase pilguga mujale ega vastanud. Ta haaras oma koti ning jalutas mind ootamata minema. Mul oli sellest ükskõik.

Esimesesse tundi jõudes panin tähele, et Naricca pink oli tühi. Seevastu Brit, kellega koos Naricca tavaliselt tundi saabus, oli kohal. Ka Kaur märkas seda ning sosistas mulle mõnuga irvitades: "Paistab, et Nisal on selle õpiku pärast sitt püksis. Küll täna tuleb alles igav päev."