BEGIN

2

[Ines]

"Naljakas, et kõigil on vihmavari või vihmakeep käepärast võtta," torisesin ma ja juhtisin ratta kõnnitee ääres seisvast autost mööda, "kõigil, peale minu, muidugimõista."

Tunnid olid läbi ning mina ja mu parim sõbranna Karmen sõitsime ratastega koju. Ma kandsin küll pikkade käistega pusa ja teksasid, kuid vihma eest need mind ei kaitsenud. Oleks mu pusal vähemalt kapuuts olnud, aga ei.

"Ma arvan, et asi on lihtsalt ilmateates, mille sa eile vaatamata jätsid." Karmen vaatas mind muiates.

"Ära sa mitte mainigi," vastasin kulme tõstes ja vaatasin kadedalt nahkjopet sõbranna seljas. "Homme tulen ma küll bussi või autoga kooli."

"Ole nüüd," muigas Karmen, "rattaga sõitmine on palju kiirem ja palju tervislikum."

"Ma ei tea, millest sa räägid." Raputasin oma läbivettinud juukseid. "Minu arvates on see vaid midagi, mis teeb mind vastikult higiseks."

Karmen, kes oli viimasel ajal haaratud igasugustest tervislikest hullustest, naeris. "See ongi hea. Muide, ma lugesin kusagilt, et higistav naisekeha meeldib meestele."

"Kust sina küll selliseid asju loed?" imestasin ma.

Siis jõudsimegi minu kodutänavasse ja keerasime mu koduhoovi sisse. Hüppasime ratastelt maha ning ma märkasin, et ta uute naabrite maja ees oli võõras auto. 

"Näe vaata. Need ongi minu uued naabrid," viipasin kenale eramajale, "need norrakad. Ma mingiaeg mainisin sulle."

"Norrakad?"

"Nojaa, eestlastest norrakad. Või mida iganes." Rääkisin talle niipalju, kui oma vanemate käest kuulnud olin. "Pereisa on ärimees. Kuuldavasti on nad väga rikkad." Jõnksutasin sõbranna poole kulmi.

"Siis pead sa lootma, et neil on poeg, kelle südame sa saad vallutada."

Ma naersin ja nõksatasin siis peaga oma koduukse poole. "Kas tuled?"

"Natukeseks," noogutas Karmen. "Siis pean koju minema."

[Brit]

Oma esimesel koolipäeval olin ma iseeneselegi ootamatult vara üleval. Aga see oli vist isegi mõistetav, arvestades seda, kui närvis ma sellepärast olin. Minu isa oli norrakas ja ema eestlane ning kuna me olime elanud seni Norras, ei rääkinud ma puhast eesti keelt ja mul oli tunne, et see võib mulle probleeme tuua.

Ema oli mulle minu esimese koolipäeva puhul peekonit ja muna praadinud ning väikesed pannkooke teinud. Kuid kui tavaliselt oli mul hommikuti hundiisu, siis seekord oli mul pärast peekoni söömist selline tunne, et kõik tuleb välja.

Ema hakkas mulle pannkooke taldrikule panema, kui ma sain ta õigel hetkel pidama.

"Ei, ära pane rohkem," keelasin teda ja lükkasin taldriku kõrvale. "Ma ei jaksa."

"On kõik ikka korras?" küsis ema.

"Mitte eriti," vastasin ma. "Ma ei taha kooli minna."

Ema ei kostnud selle peale midagi. Kui hakkasin tagasi oma tuppa minema, hüüdis ema mulle:
"Kolmveerand kaheksast on minek!"

Kooliminekust ma niisiis ei pääsenud. Olin endale juba eelmisel õhtul riided (mustad retuuspüksid ja hallikassinine kampsun) valmis pannud, nii et nüüd oli mul vaja need ainult selga tõmmata. Koolikotiks oli mul must täisnahast õlakott. Juuksed panin ma taha hobusesabasse ja meiki ma peaaegu ei teinudki.

[Eric]

Meie klassi tuli uus tüdruk. Veits imelik, et alles nüüd, kui kooli algusest oli möödas juba nädal.

Ta kandis öökulliprille. Aga tal olid kenad blondid juuksed, tundus, et loomulikud. Ja kenad jalad. Muidu oli ta igati nohiklik ja igav. Vähemalt minu arvates.

Ta istus minu ja mu sõbra Kauri ette. Kui meie klassijuhataja Laasik tal tõusta ja ennast tutvustada palus, sosistas Kaur mulle: "Vaata, kui kena kann tal on."

Ma kortsutasin kulmu. "On ka või?"

Kaur irvitas. "Muidugi on. Sinu arust ei ole siis või?"

Otsustasin sellele küsimusele vastamata jätta.

Tuli välja, et uue tüdruku nimi oli Brit ning et ta oli pooleldi norrakas. Ta oli Eestisse kolinud sellepärast, et tema isa äri oli Eestisse üle tulnud. Tüdruk ütles, et ei ole eesti keeles väga osav.
Siis palus Laasik tal istuda ja läks tunniteemaga edasi.

"Kuule, teeks veits nalja?" sosistas Kaur mulle.

Kehitasin õlgu. "Eks sa siis tee."

Kaur koputas enda eesistuvale Britile õla peale. Tüdruk pöördus ümber ja jäi Kauri küsivalt vaatama.

"Tere, ilus tüdruk," naeratas Kaur säravalt. "Sul on kena kann."

"Mis asi?" sattus Brit segadusse. Paistis, et tema eesti keele oskus oli tõepoolest puudulik.

"Sa ei tea, mis asi on kann?" küsis Kaur nagu ei suudaks ta seda uskuda.

"Noh," sekkusin ma tähtsat nägu pähe tehes, "kann palataliseeritud n'iga tähendab teadupärast nõud, millega kallatakse mingit vedelikku kusagile. Nagu näiteks morsikann, lahtiseletatult kann, milles on morss. Noh, kann on peaaegu sama asi. Ainult, et see on inimese küljes ja ... Noh, ühesõnaga, saad aru küll, kann on teise sõnaga tagumik."

Kaur irvitas, kuid Brit pööras end ilmetult tahvli poole tagasi. Vahetasime Kauriga pilke. Nojah, mis seal ikka. Ta vist ei saanud naljast aru.

Vahetunni ajal hoidis Brit omaette. Nagu Naricca, aga ilmselgelt teisel põhjusel. Mõtlesin, et võiks temaga rääkima minna, aga siis sain aru, et see oleks ikka kurjama totter.

---

Loodan, et meeldis; hästi raamatuterikast aastat Teile! <3