BEGIN

14

[Naricca]

Ma jäin Mario juurde üsna kauaks. Ta rääkis mulle põhjalikult oma koolielust ja lapsepõlvest ning näitas mulle kõikvõimalikke albumeid oma perest.

"See on mu vend," näitas Mario mulle pilti naeratavast sinisilmsest poisist ning seejärel osutas fotole selle kõrval, "ja see olen mina."

"Tundute üsna sarnased," sõnasin ma, olles pilte omavahel võrrelnud.

Mario naeris. "Me oleme ühemunaraku kaksikud, peamegi olema."

"Siis küll, jah," noogutasin ma. "Aga kas sinu isa talle siis midagi ei pärandanud? Sina said ju selle korteri?"

"Ta on surnud," vastas Mario ning keeras albumis lehte. "Juba viis aastat."

See pani mu suu kinni. Kuigi oleksin tahtnud selle kohta küsida, ei leidnud ma selleks piisavalt julgust.

Minu üllatuseks rääkis Mario ise. "Tal oli vähk. See polekski saanud kuidagi muudmoodi lõppeda."

Edasi jutustas ta pisut helgematel teemadel. Oleksingi vist teda kuulama jäänud, kui ühel hetkel poleks ma kuulnud, kuidas mobiil mu käekotis väriseb. Näinud ekraanil vanaema nime, aimasin ma halba. Ma olin kodust ära olnud juba mitu tundi ega olnud üldse öelnudki, kuhu ma lähen.

"Jah, mammi, ma kuulen sind," ütlesin ma toru vastu võttes.

"Kus sa oled, Naricca?"

"Ma olen ühe sõbra juures," vastasin ma ebalevalt.

"Miks sa enne toru vastu ei võtnud?!"

Ma vahtisin hämmeldunult seina. Kas ta oli mulle ka enne helistanud?

"Mul oli telefon kotis, ma ei kuulnud seda," vastasin ma ausalt. "Minuga on kõik hästi. Ma tulen kohe koju."

"Kus sa oled? Taat võib sulle autoga ka järele tulla."

"Ei-ei, ma tulen ise," vastasin ma kiiresti ja tõusin püsti. "Mul läheb umbes kümme minutit."

"Jah, olgu," vastas memm pisut leebunuma häälega. "Ma juba arvasin, et..."

Minu ja Mario pilgud kohtusid. Ma pöörasin kähku pea ära, et ei peaks noormehele otsa vaatama. "Mida sa arvasid, memm?"

"Ah, ei midagi. Tule lihtsalt ruttu koju, eks?"

"Jah, ma tulen," lubasin ma ning katkestasin kõne. Sõnagi lausumata tormasin ma esikusse ja hakkasin oma jalanõusid jalga panema.

Mario tuli mulle järele. "Kas see oli su vanaema?"

"Jah," vastasin ma pilku tõstmata. Mulle polnud mitte kunagi meeldinud tunnistada, et mul polnud vanemaid ning et ma elasin koos vanavanematega. Piisas, kui Mario teadis, et mul on vanaema. "Ta arvas, minuga on midagi hullu juhtunud."

"See on küll puhtalt minu süü," sõnas Mario kahetsevalt. "Aeg läks kuidagi väga kiiresti."

"Pole hullu," vastasin ma kiirelt ning haarasin nagist oma jaki.

"Kas tuled mulle teinekordki külla?" tahtis Mario teada. "Mul jäi veel nii palju asju rääkimata. Ja ma ei tea sinust peaaegu mitte midagi."

"Ma ei usu, et ma tulen," raputasin ma tema pilku vältides pead ja astusin korterist välja. "Hüvasti!"

"Saaksin ma siis vähemasti sinu numbri?" hüüdis Mario mulle veel nõutu häälega järele.

Kuid mina olin juba kaugel. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Siiatulek oli olnud vale. Ma teadsin, et ei saanud siia enam tagasi tulla. Võib-olla mitte kunagi enam.