BEGIN

7

[Brit]

Isa viis mind ise järgmisel päeval kooli. Ta väitis, et tal oli endal vaja seal lähedal tööasju ajada, ning mis mul ikka selle vastu sai olla, et mind autoga ära viidaks - muidu oleksin pidanud ühistransporti kasutama. Ta soovis mulle isegi head koolipäeva (üsnagi haruldane nähtus tema poolt), enne kui ma autoukse kinni lajatasin.

Kui koolimaja poole kõndisin, nägin teiselt poolt tulemas Gleni ja lehvitasin talle. Glen lehvitas vastu ja ootas mind kooli peaukse juures ära.

"Tsau," tervitasin teda.

"Hommik." Glen naeratas mulle, nii et ma nägin tema põselohke esile tulemas.

"Kas sa elad siin lähedal?" uurisin, vaadates sinnapoole, kust ta oli tulnud.

"Mitte päris," vastas Glen ja avas mulle ukse. "Õe töökoht on siin lähedal, nii et ma saan hommikuti temaga sinna ja sealt edasi tulen jala."

Noogutasin ja tahtsin talt selle kohta täpsemalt uurida, kui ta küsis: "Aga sina? Tuuakse autoga ukse ette ära nagu printsessi?"

Teadsin, et Glen teeb nalja, aga millegipärast tajusin ma poisi hääles kerget negatiivset varjundit.

"Ei, see oli kõigest juhus," selgitasin, saades aru, et Glen oli mind ilmselt juba enne kooliväravast sisse astumist autost väljumas näinud, "tavaliselt ei satu mu isa siiakanti, et mind ära tuua."

"Ahnii."

Kui me koos garderoobi poole kõndisime, tuli mulle pähe üks mõte.

"Glen, kuule," sõnasin ma poisi poole pöördudes, "ega sa täna juhuslikult muusikakooli ei lähe?"

[Naricca]

Kooli minna oli sel hommikul imelikult lihtne. Mul õnnestus ilma ühegi vigastuseta kooliuksest sisse saada ja ilma, et keegi oleks mind tõuganud või sõimanud või mu mütsi peast ära haaranud ja selle kuhugile prügikasti toppinud. Viimaks ometi hakkas tunduma tõenäoline, et see tõesti lõpeb kunagi.

Olin just enda asjad oma garderoobikappi ära pannud ja tahtsin koolikotti haarata, kui avastasin, et seda polegi enam minu juures. Külm hirmujuga sööstis mu kehast läbi. See kõik oligi tundunud liiga ilus, et olla tõsi.

Hakkasin koolikotti otsima. Vaatasin läbi kogu meie klassi garderoobi, seejärel kõndisin paralleelklasside omadesse. Asja ei teinud sugugi kergemaks asjaolu, et igal pool olid inimesed ees.

"Ära mine paanikasse," ütles Tema hääl. Ma tõstsin pea ja nägin Teda minust veidi kaugemal ühele kapile toetumas.

Lihtne öelda, mõtlesin mõrult ja just siis koperdasin ma kellelegi otsa.

"Hei, vaata ette!"

See oli Glen, paralleelklassipoiss, kellest ma eriti palju ei teadnud. Ta vaatas mind kulmu kortsutades.

"Mida sa teed siin üldse?" küsis ta. "Kas su garderoob pole mitte sealpool?!"

Kui ma tagasi enda garderoobi poole läksin, olin ma nõutu. Mida ma siis nüüd tegema pidin?

"Oi, tere," sõnas keegi mu lähedal.

Mul võttis hetk aega, enne kui ma aru sain, et need võõrapärase aksendiga sõnad olid suunatud tõepoolest mulle.

"Tere, jah," vastasin üsna kohmetunult.

Tüdruk mu ees naeratas ja sirutas mulle oma käe. "Mina olen Brit."

Muidugimõista teadsin ma väga hästi, kes ta on. "Mina olen Naricca."

Brit noogutas ja noogatas peaga garderoobist välja viiva ukse poole. "Kas läheme klassi?"