Strippari Päevikud (Pausil)

2. Peatükk

Paari päeva jooksul sain postitantsu enam-vähem selgeks ja mul lubati tööle asuda. Ma olin alati õhtustes vahetustes, sest siis on kliente kõige rohkem. Turiste voolas sisse nagu hiidlaine Jaapanis, ainuke vahe oli see, et need inimesed ei hävitanud kõike, mis teele ette jäid. Nad hävitasid ainult mind, vaimselt. See tunne oli jube, kuidas nad mind puutusid kui nad raha mulle trussikute ja rindade vahele panid.

Me tegime Kallega kokkuleppe, et kõik mis nad niisama lavale loobivad jääb neile ja mis nad mulle annavad, jääb mulle. Ta oli rahul sellega. Vahepeal laval olles tuli nutt peale.

Ma pean siin selleks töötama, et doosi raha saada, kuigi ma saaks ka odavamat kraami teha, näiteks fentanüüli. See ei ole päris sama ja laks kestab lühemat aega, aga see oleks üks võimalikest variantidest. Keerutasin end posti otsas ja tegin erinevaid trikke, üritasin naeratada, kuigi tundsin kuidas pisarad silmadesse hakkavad valguma.

Mitte siin Annie, rahune, mitte klientide ees. Korrutasin endale.

Vahetuse lõpus ma lõpuks murdusin. Riideid vahetades vajusin lihtsalt maha istuma ja puhkesin lahinal nutma. Ma mõtlesin uuesti kõikidele nendele meestele, kes mind seal vaatasid ja näperdasid. Ma tundsin end kohutavalt.

Oma esimeste rahade eest ostsin ma endale riideid. Mu vanad kaltsud olid liiga õudsed, et nendega ringi liikuda. Neid kandes teadsid kõik, et ma olen kodutu ja mulle ei meeldinud see. Ma pidin oma välimuse paremaks muutma. Pärast paari tunnist poodlemist viisin oma riided turvalisse kohta, kust keegi suvaline mööduja neid ei leiaks.

Õhtu kätte jõudes pidin uuesti klubisse minema. Kuna reede õhtu oli, siis kliente oli massiivselt. Baarist osteti jooke ja jäädi tantsijaid vaatama. Enamus klientidest olid noored. Minu kord oli lavale minna. Kui ma lavale astusin kuulsin valju vilistamist. Hakkasin kostüümi seljast võtma, kuni mul olid ainult see pesu, mis kuulus kostüümi juurde.

"Tibuke, näita oma rindu ka nüüd meile!" hüüdis eesreas olnud mees irve näos.

Tahtsin talle kõrvakiilu anda ja lavalt ära minna, aga see oli siin mu töö nüüd. Ma pean kõik selle laskma ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Rahvast oli palju ja ühtäkki nägin ühte tuttavat nägu rahva seas. Seal seisis mu isa, sama suures hämmingus kui mina. Ehmatasin ja jooksin lavalt ära. Muidugi kahetsesin seda koheselt, sest Kalle hakkas mu peale karjuma.

Võtsin julguse kokku ja läksin sinna tagasi. Pidin lõpetama oma töö. Ma ei saa siin enda tahtmist mööda teha tööd. Kalle on mu ülemus ja ma ei või midagi perse keerata. Ta on niigi maruvihane. Kui lõpetasin läksin ruttu taharuumi rahunema.

"Mis sul hakkas? Sa ei saa nii lavalt ära joosta!" karjus ta.

"Mu isa on seal," pomisesin vaikselt.

Ta vaatas mind kohkunud näoga. Kalle lubas mul natuke aega garderoobis viibida ja rahuneda ning saatis teise tüdruku lavale. Ta oli tegelikkuses lühikeste pruunide juustega, aga ta kandis punast parukat, lava nimi oli Emery. Ma siiani ei tea, mis ta pärisnimi on. Ma ei ole küsinud ja see ei ole ka kuskilt välja tulnud.

***

Oli mu vahetuse lõpp ja hakkasin klubist lahkuma, kuni keegi haaras mu käest. Hakkasin karjuma, aga mulle pandi koheselt käsi suu ette. Tundsin kuidas pisarad hakkavad kogunema mu silmadesse.

"Rahune maha, see olen mina," ütles mees kärsitult.

"Isa?" küsisin imestusega.

Ta noogutas ja lasi must lahti.

"Niiet nüüdsest tegeleme siis enda keha müümisega?" küsis ta ärritunult.

"Nüüdsest käime siis võõraid naisi vaatamas, kes oma perset sulle hööritavad, kuigi sul on naine olemas?"