Strippari Päevikud (Pausil)

19. Peatükk

Kadri aitas mul grupi teraapia aega muuta, ta tuli ise ka minu gruppi üle ja ma olin meeletult tänulik talle selle eest. Ma ei pidanud vähemalt üksi siin võõraste seas uuesti olema.

"Meie seas on kaks uut liiget, Annie ja Kadri."
Vaatasime mõlemad siin ringis istuvatele inimestele otsa ja naeratasime.
"Kes täna tahab alustada?"
"Kas ma võin?" Küsisin.
"Muidugi, räägi meile endast ja kuidas sa näiteks sellesse olukorda sattusid."
Mõtlesin korra ja siis alustasin.
"Minu nimi on Annie, ma olen kakskümmend viis ja ma olen kuus aastat olnud heroiini sõltlane. Mu endine peigmees Erkki tutvustas mind narkootikumidega. Ta oli sõltlane enne minuga kohtumist juba. Ma olin just üheksateist saanud, kui ma esimest korda süstisin end tema kambaga. Alguses oli see lihtsalt kooli pingete maandamiseks, aga siis läks see üha tihedasemaks, kuni lõpuks see oli igapäevane probleem. Kui mu vanemad lõpuks teada said, siis nad viskasid mu välja, niiet alguses ma peatusin Erkki pool, kuni ta mu maha jättis. Peale seda elasin aastaid tänaval."
Kõik istusid vaikselt ja noogutasid.
"Tahad sa veel midagi lisada?"
"Kas ma võin järgmine kord jätkata?"
"Jah, muidugi, siin loevad ka väga väikesed sammud. Sa olid tubli."
Vaatasin enda ette maha ja mõtlesin tagasi sellele päevale, kui Erkki mind maha jättis. See ei olnud kaugeltki nii valus, kui Rasmuse ära minekud, aga tol ajal ma olin nii veendunud, et sellest hullemaks minna ei saa, vähemalt siis kui ma 'kaine' olin.

***

"Kutid kuulge, ärge talle nüüd nii palju ka andke, ta tõmbab üle muidu," ütles Erkki naerdes.
Andsin piibu edasi, mis oli täidetud heroiiniga.
"Ta on rohkemgi tõmmanud, kui see mis ta praegu tõmbas, mis sul on üldse, miks sa selline oled temaga?"
Läksin neist eemale, sest ma ei tahtnud mingit jagelemist kuulata või vähemalt selle kõige keskele olla tõmmatud. Ma tahtsin lihtsalt oma laksu nautida.
"Tead kui palju mul raha kulub, et meile mõlemale osta? Mul kopp ees sellest, et ma pean teda üleval pidama ja vastu saan ainult keskpärast seksi. See pole isegi hea mitte," vastas Erkki Andreasele vaiksemalt.
"Ma ei tea, mis teie vahel toimub, aga Annie on tore, sa peaks õnnelik olema, et ta sind üldse välja kannatab."
"Pigem peaks tema olema õnnelik, et ma ta ninakaid kommentaare ja pidevat targutamist välja kannatan. Ta on tüütu ja hullem kui mu ema."
"Miks sa seda talle näkku ei ütle?"
"See pole sinu asi!"
"Kui sa ei ütle midagi, siis ütlen mina."
"Sa hoiad oma suu heaga kinni või ma panen su siin äärekivi veel sööma."
Andreas viskas oma käed üles, näitamaks, et ta annab alla. Andreas meeldis mulle, mitte küll nii, aga ta oli alati minuga hea. Ta kaitses mind alati teiste ees, eriti Erkki ees. Erkki ei suutnud enamasti oma suud kinni hoida ja ütles asju, et mulle meelega haiget teha, aga ta meeldis mulle nii väga, et ma olin nõus sellega lihtsalt elama ja leppima. Kui nende vestlus oli vaibunud, läksin tagasi nende juurde. Nad arvavad, et ma ei kuulnud midagi, aga ma ei kavatsenud enda jaoks seda hetkel siin ära rikkuma ja kavatsesin hiljem Erkkiga kõigest sellest rääkida. Temal, aga olid muud plaanid. Ta jälgis mind natuke aega ja ütles seejärel, "Tead kui kuradi raske on sinusugusega koos olla? Sul oleks kogu aeg nagu mingi kuradi pulk perses. Peale selle pean ma sulle veel ka hero ostma, ma ei ole mingi heategevus organisatsioon. Võid minu juurde minna ja oma asjad võtta. Kui ms tulen, siis ma ei taha sind seal enam näha."

Vaatasin teda šokeeritult. Vaatasin veel teistele ta sõpradele otsa. Ainuke, kes ei naernud oli Andreas.
"Sa oled munn, ma loodan, et sa ikka tead seda," ütles Andreas, kui ma minema jalutasin. Ta tuli mulle järele ja aitas mul Erkki pool veel asju pakkida. See oli tema idee mind Koplisse sinna mahajäetud majja paigutada, ta teadis, et see on tühi ja ta ei osanud mulle midagi paremat esialgu soovitada. Ta ütles küll, et ta laseks mul enda pool ööbida, aga ta tüdruksõber lööks ta maha. Andrease tüdruk oli üks nendest, kes mind seal kõigi ees välja naersid. Ma olin tänulik Andreasele sellegi vöikse abi eest, sest ma poleks osanud ise siia tulla, ma oleks arvatavasti kuskil puu all hetkel.

***

Ma kuulasin igaühe lugu ja igaüks neist ajas mind närvi hetkel. Ma ei tea miks, aga ma tahtsin nii väga nad perse saata. Võib-olla oli asi Erkkis, ta suutis alati minus mu kõige halvemad küljed välja tuua. Ma ei jõudnud ära oodata, millal see teraapia tund läbi saab, kuni blondide juustega kolmekümnendates mees võttis sõna. Ma ei tea miks, aga tema püüdis mu tähelepanu. Võib-olla sellepärast, et ta oli ilmselgelt täis siin ja mitte keegi ei saanud aru või lihtsalt ei öelnud keegi midagi.

"Tobias nimeks, Olen kolmkümmend neli, lahutatud pereisa. Mul on kaks tütart, väiksed inglid. Nende pärast ma siin olengi."
"Kas ma tõesti olen ainuke, kes aru saab, et ta on selgelt joonud?"
"Mitte ainult, ma võtsin täna hommikul xanaxit ka, tead kui hästi see litib?"
Meie terapeut, härra Saks oli šokeeritud.
"Miks sa siin üldse oled, kui sa ei kavatse ennast parandada? Me kõik näeme siin vaeva ja sa tuled rikud kõik ära," küsis üks kiilakas mees, kes oli terve päeva muidu vait olnud.
"Nagu ma juba ütlesin, ma olen siin nende pärast. Mu eks naine keelas mul tüdrukutega kohtuda, kui ma siia ei tule."
"Ma arvan, et ta mõtles pigem, et sa pead kaineks saama ja enne seda ei saa nendega kohtuda."
"Ta peaks siis paremini sõnastama seda," ütles Tobias muretult ja kehitas õlgu.

Kogu see huvi, mis mul enne tema vastu oli, kadus silmapilkselt. Kui mul oleks lapsed, siis ma teeksin nende nimel kõike. Kui mul oleks lapsed.. ma mõtlesin selle peale esimest korda just üle aastate. Mul ei ole piisavalt aega olnud mõelda sellise tuleviku peale enda minevikus, ma olin pidevalt laksu all ja ei kontrollinud seda, mida ma mõtlesin. Nüüd tundus kõik nii selge, nagu valgus tunneli lõpus.