Strippari Päevikud (Pausil)

4. Peatükk

Kuna Kalle oli peale käinud, et ta tahab mu koju viia, siis lasin seda teha, aga andsin talle aadressi, mis asub paar maja enne minu oma.

"Siin eladki?" küsis ta imestunult.
Noogutasin.

"Kas siin ohtlik ei ole?"

"Võibolla natukene vahest, aga elan üle," laususin ja kehitasin samal ajal õlgu.

"Kindel, et sa ei taha mult abi uue korteri saamiseks?"

"Ei, ma tahan ise hakkama saada."

"Millal su sünnipäev üldse on?"

"Paari kuu pärast saan 26."

"Ma sulle midagi kinkida võin?" küsis mees muiates.

"Midagi väikest ja lihtsat, mitte midagi kallist."

"See saab olema väike ja lihtne, usu mind."

Kalle hakkas naerma ja jäi Anniele otsa vaatama. Mehe silmad särasid ja nagu ootaksid midagi. Annie vaatas talle tühja pilguga silma ja mõtles. Mõtles mehe pere peale ja soovis endalegi sellist peret.

"Ma siis nüüd lähen," sõnas Annie, kui vaikus muutus ebameeldivaks. Ta hakkas autouksest välja astuma, aga Kalle hääl oli peatanud ta.

"Annie, sa meeldid mulle, väga meeldid." Mees vaatas siiralt neiu sinakas rohelistesse silmadesse ja jäi ootama Annie reaktsiooni, aga ta sai vastu vaid tühja pilgu.

"Ma peaks sulle vist meenutama su perekonda?"

"Meil käib juba ammu lahutus tegelikult, mu naine ei suuda leppida, et ma olen tööga abielus," ütles ta ja turtsatas korra naerda. Ta nägu muutus koheselt peale seda kurvaks.

Ta puudutas korra õrnalt mu kätt.
"Palun ära tõrju mind eemale, Annie."

"Ma ei tõrjugi, ma lihtsalt ei käi abielumeestega väljas."

Ta võttis käe ära, pani selle roolile tagasi ja toetas pea käte peale.

"Ma peaks minema nüüd," sosistasin.

"Jah, mina ka," vastas ta nukralt.

Astusin autost välja külma sügisõhu kätte, mis takistas mul mõneks hetkeks hingamise. Tõmbasin peale seda paar sügavamat hingetõmmet. Vaatasin, kuidas Kalle minema sõidab. Tundsin hetkeks hinges tühjust ja kurbust. Ta on võõras, kes mind tõesti aidata tahab. Ta oleks nõus mulle olemas olema. Ta aitaks mind ja ma tõrjun teda eemale.

Kui Kalle auto silmapiirilt kadus, hakkasin enda kodu poole kõndima. Kellele ma valetan? Mul ei ole kodu.

Tundsin kuidas pisarad hakkavad silmadesse valguma ja peale selle võidu mööda mu põski alla kihutama. Ma olen lihtsalt hale.

***

"Türa, teie kraami pärast sattusin mina haiglasse," karjusin Harrile.

"See on fentanüül ju, see on suvalistele libudele. Anna andeks, et ma midagi ei öelnud," irnus ta mulle näkku.

"Kui sa seda kuidagi ei korva annan ma su võimudele üles!"

"Tead, plika, oma ähvardustega võidakse sind varsti kuskilt teeäärsest kraavist surnuna leida. Ära jama meiega ja meie ei nussi sind ka."

"Käi vittu!"

Oskar võttis mu kinni ja tassis mööda treppe alla maja ette. Üritasin end lahti rabeleda, aga ta hoidis mind tugevalt kinni ja ei lasknud mind minema. Kui tal mu rabelemisest villand sai, siis lõi ta mind. Muutusin uimaseks, aga teadvust ma ei kaotanud. Mees viskas mu maha nagu katkise saapapaari ja avas pagasniku.