Strippari Päevikud (Pausil)

1. Peatükk

Oli järjekordne hall sügispäev. Vihma sadas ja tuba oli külm. Pidin mõtlema kust jälle raha saada. Ma pidin doosi kätte saama. Oli raske leida inimesi, kellele helistada ja kes kindlalt mulle raha annaks, sest ma olin pea kõigile oma tuttavatele sadade eurode väärtuses raha võlgu. Peale igat kõnet, mille ma tegin, tundsin, kuidas närvilisus kasvab ja vajadus heroiini vastu suureneb. Ma olin omadega perses, värisesin üle kere ja iiveldama ajas.

Järjekordne kõne. Tavalised laused: "Kuule saad sa 50 laenu anda?" Mille peale tuleb ka tavaline vastus, milleks on: "Maksa võlg ära." Mul polnud tööd ja elasin suvalistes mahajäetud urgastes. Ma tahan elu järje peale saada, aga paistab, et see polegi nii lihtne, kui sul raha pole või kui sa oled heroiini sõltlane.

Vanemad viskasid mu välja, kui said teada, et ma süstin heroiini. Neil oli ükskõik, mis minust edasi saab. Nad keelasid enne tagasi minna, kui ma korralik pole.

Läksin Tallinna autobussijaama ja hakkasin suvalistelt inimestelt raha kerjama, kuna muud mul ju üle ei jäänud. Laenu keegi ei andnud ja varastada ma ei tahaks. Kui ma väike olin murti meie koju sisse ja meilt võeti kõik mis väärtuslik. Ma ei tahaks, et keegi teine nii tunneks, kuigi ma olen seda teinud. Mulle on öeldud mida on vaja, et doosi saada ja ma olen neile viinud neid asju.

Kui hero raha paari tunni pärast kokku sain tormasin bussi peale ja sõitsin Kopli tagasi. Koplis on narkourkaid palju, aga igalühel on erinev kraam. Minu narkoparun müüb siit kandist kõige puhtamat hero vist üldse, mis siin Koplis ringi liigub. Õige maja üles leidnud, astusin rohekast puituksest sisse. Trepikojas olid trepi peal kuivanud vere plekid ja palju mudaseid saapajälgi. Kui ma lõpuks teisele korrusele jõudsin, siis koputasin. Ootasin natuke aega. Ukse avas kiilaspäine pikk mees, Oskar. Mind nähes tekkis talle naeratus näole, kuigi ma vahel sooviks, et ta ei naerataks. Tal olid enamus hammastest kakluste käigus välja pekstud. Ta naeratus oli põlastusväärne. Manasin näole võlts naeratuse ja ta juhatas mind bossi juurde.

"Ohh, Annie, sina!" imestas ta, kuigi ma olen siin igapäevane külaline.

"See, mis tavaliselt," sõnasin vaikselt, sest muule ma ei suuda hetkel mõelda, kui ainult doosile, mis saab varsti minu omaks.

Ma tunnen kuidas mu lihased pingule lähevad kui ta kaalub mu kraami. Ma tahaks selle lihtsalt võtta ja jooksu panna. Ma ei ole kunagi nendega siin julgenud midagi üritada. Nad on liiga kiired. Lõpuks sain oma pakikese kätte ja ma andsin talle raha. Ta luges üle kontrollimaks, et kõik on õige.

"Millal ma varem olen sind rahadega üle lasknud Harry?" küsisin tüdinenult.

Ma ei saa ju enne ära minna, kui kõik pole loetud.

"Varem ei ole, aga ma pean ju kontrollima, eriti kui sa tood mulle kogu summa sentides," sõnas Harry naeratusega.

Kui ta lõpuks sendid loetud sai, siis viskas ta need enda rahakassasse, mille mingi narkar pidi tema jaoks varastama, et pool doosi kätte saada. Harry naeratas malbelt ja lasi mul minna. Ma jooksin sealt minema. Tundsin, kuidas süda tahtis rinnust välja hüpata ja mu veri karjus tänase doosi järgi. Läksin tagasi sinna mahajäetud majja, kus ma tänase öö veetsin. Võtsin väikse pakikese koos tulemasina ja lusikaga välja. Kuumutasin pulbrit lusika peal kuni see muutus vedelikuks. Võtsin süstla taskust ja süstisin endale selle sisse. Ma tundsin, kuidas kass üle läheb ja muutun rahulikumaks. Pinged kaovad ja lihased tõmbuvad lõdvemaks. See oli super tunne.

Kuna mulle jäi paarkümmend senti endale, sellest doosi rahast, siis mul oli vaja Balti Jaama minna. Ma pean end natuke puhtamaks kasima. Ma näen välja nagu ma oleks trammi alla jäänud, sõna otseses mõttes. Mu blondid juuksed on muutunud hallikaks ja need on takkus, nägu on must ja riided on lihtsalt mingid kaltsud, mis näevad kohutavad välja.

Seda on raske uskuda, milline pailaps ma kunagi olin. Mul oli alati õpitud, harva käisin väljas ja aitasin oma vanemaid igati. Lõpuks tuli mu ellu üks poiss. Ta nimeks oli Erkki ja ta oli super iseloomuga. Vähemalt ma arvasin nii. Ta sokutas mu enda kampa ja pani mind igasugu erinevaid aineid proovima. Ta ise süstis heroiini, aga tema kambas tehti igasugu erinevaid aineid. Antsu, kräkki, metat, kokat, kommi, kanepit ja kõike muud mida vähegi saada oli. Mina valisin heroiini. Me olime päris pikalt peale mu sõltuvuse tekkimist ka veel koos, aga lõpuks ta jättis mu maha, sest ei suutnud meile mõlemale enam osta.

Liikusin rahulikult trolli peatuse poole ja jäin ootama trolli number 4. Kui troll lõpuks jõudis siis piiksutasin oma rohelise kaardi ära ja jäin tiksuma trolli, kuni see oli Balti Jaamas. Sisenesin peauksest ja liikusin tasuliste vetsude poole. Viskasin sellele mutile seal kolmkümmend senti ja läksin vetsu. Lukustasin ruttu ukse, võtsin riidest lahti ja pesin keha ära. Peale seda kammisin sõrmedega enda juuksed läbi ja pesin need, kasutades vedelseepi, mis seal oli. Natuke normaalsem väljanägemine oli mul kindlasti võrreldes sellega, mis enne oli.

Ma pidin ruttu kuskilt töö leidma. Kui ma hero ei saa, siis lähen hulluks ja mul pole isegi raha, et süüa osta. Ma pean poodide prügikastide juures käima endale toitu otsimas, mis ei ole just meeldiv. Eriti veel need pilgud, millega inimesed mind vaatavad. Muidugi oli mul piinlik, aga kuidagi ma pean endal elu sees hoidma ju.

Mulle meenus stripibaar kaubamaja juures. Kuulsin seal ühte neiut väljumas mõned nädalad tagasi rääkides telefoniga. Ta mainis, et neil on ta tantsijaid vaja. Ma küll tantsida ei oska, aga see tundub hetkel ainuke koht, kuhu mind ehk võetakse tööle. Samas ei julge ma oma lootusi eriti kõrgeks lasta. Mu välimus on räsitud ja keha on must. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati ennast korralikult pesta sain. Ma ei mõtle kuskil vetsus kiirelt oma juuste ja näo pesu, vaid korralikku sooja dušši või vanni.

***

"Kalle, sinu juurde tuldi!" hüüdis brünettide juustega baaridaam, kellega ma rääkisin töösoovist.

Mustapäine turske vanem mees tuli tagaruumist välja ja vaatas mind.

"Me ei toida siin kerjuseid," lausus ta karmilt.

"Ta tuli tööd otsima. Meil on paar tantsijat ju puudu," sõnas naine küüsi viilides.

"Tule kaasa," ütles Kalle.

Tegin nii nagu kästi. Ma olin hirmul. Ta juhatas mind taha ruumi.

"Ma ei oska tantsida, ma mõtlesin, et äkki teile on striptiisitaridele tööd pakkuda, aga kui ei ole, siis ma ei hakka teie aega raiskama."

"Me kutsumegi neid tantsijateks,"sõnas mees ja jäi mu välimust hindama.

"Nii, mis su rinnakorvi suurus on, ma otsin sulle paraja pesu ja sa võid minna neid teise ruumi vahetama. Ma pean su keha nägema enne, kui ma su tööle võtan," rääkis Kalle karmilt.

"70B," laususin vaikselt ja jäin ootama, et Kalle mulle midagi otsiks.

Kui ta sobiva pesu leidnud oli, siis andis ta selle minu kätte ja juhatas mind garderoobi, kus sai riideid vahetada.

Jalutasin häbelikult enda keha kattes tagasi Kalle kontorisse ja jäin seal seisma. Kalle hindas mind oma kritiseeriva pilguga.

"Kui sind nüüd ilusti puhtaks kasida, sobiksid sa väga hästi. Arvatavasti tooksid sa meile väga palju kasumit," muigas ta endamisi.

"Keera selg," kamandas ta.
Tegin nii nagu mees käskis.

"Perse on ka kena ja trimmis. Venimis armid katame meigiga ja ongi super," rõõmustas ta.

Ta juhatas mind posti juurde ja käskis ühel niinimetatud tantsijal mulle postitantsu õpetada. Proovisin kõike teha nii hästi kui sain, aga midagi läks ikka kogu aeg valesti. Tundsin ennast halvasti, sest ma ei saanud millegagi hakkama. Päeva lõpuks ma juba mõningaid trikke oskasin ja mul paluti homme tagasi tulla, et harjutada. Nad ei saa ju minusugust komberdist lavale saata. Ma pean korralikult kõike oskama ja endas kindel olema, kuigi ma kahtlen, kas seda üldse kunagi juhtub kui ma endas kindel olen.

_____________________________

See on siis minu poolt midagi uut ja ma pole enne midagi sellist kirjutanud, niiet olge kriitikaga hellad, eks? 😊 See on asi millest olen tahtnud tegelikkuses mitu korda kirjutada, aga pole julgenud. Osa raamatust on kirjutatud 2016, osa aga kirjutan nüüd edasi. Tegin ka päris palju muudatusi siia, aga õnneks pole keegi algset versiooni lugenud. 😅 Igaljuhul, nüüdseks on see siis siin. Palun nautige, väljendage enda arvamust ja andke tagasisidet, kas kuidagi saaks seda paremaks teha. 😊
Tänud