Strippari Päevikud (Pausil)

8. Peatükk

Järgmine õhtu ma läksin tööle nagu iga teinegi õhtu. Emery oli juba seal ja naeratas mulle. Me oleme hakanud läbi saama. Me ei ole küll mingid head sõbrannad, aga me vahepeal teeme pause koos ja räägime natuke juttu.

Õnneks ta ei tea mu sõltuvusest, muidu ta hoiaks nii kaugele eemale minust kui võimalik, täpselt nagu see oleks nakkav. Nagu enda süstimine oleks nakkav.

Mul on hea meel, kui ma Kallet oma tavapärasel kohal istumas ei näe. Ta on vist koju läinud, ta tavaliselt istub alati baari ääres, kui ma tulen. Samas ei saa ma eitada seda süütunnet sügaval sisimas selle tõttu, mida ma talle ütlesin eile. Ma tean, et teda pole praegu selle tõttu siin- ma suutsin talle haiget teha ja ma ei ole uhke selle üle.

Lavale minnes märkasin kena pruuni päiset noormeest istumas baari leti ääres, kes mind jälgis. Tegin oma tavapäraseid liigutusi ja aeg-ajalt heitsin talle pilke. Ta on noor, umbes kakskümmend neli ja ta käed on kaetud tatoveeringutega. Ta kergitas oma klaasi, vaatas silma ja naeratas mulle. Tundsin, kuidas mu põsed õhetama hakkavad. Lugu sai peagi läbi, niiet pidin lavalt maha tulema.

Üheks minu tööülesandeks sai saalis ringi liikumine ja seal kliente teenindamine. Siin on üpriski moes sületantsud. Üks kõige ebamugavam osa sellest, sest kõik üritavad nii palju enamat, kui lihtsalt vaadata, aga hetkel ma soovisin lausa, et see noormees tahaks sületantsu. Ma tahtsin ta lähedal olla ja ma ei teadnud miks. Kuna kõik mehed saalis jäid Emeryt jälgima, siis läksin ise ka leti äärde, et meie baarmenilt, Anderalt, vett küsida.

Noormees jälgis mind paar tooli eemalt ja märkasin ta ninarõngast, mis teisest saali otsast märkamata jäi. Ta on lähedalt palju ilusam. Tal on tumepruunid juuksed, mis ulatuvad õlgadeni, lopsakad huuled, mis sobivad nii hästi kokku ta keskmisest laiema näoga. Poisil on kuldpruunid silmad, mis lausa helgivad vastu. Ta on musklis, aga mitte liiga. Ta on tõesti ilus. Kaelas on tal tavaline kaelakett, mille küljes on väike tabalukk.

Lõpuks kui ma oma transist välja tulin, siis märkasin teda ennastki vaatamas ja ta huultel tantsles naeratus. "Vabandust, ma ei tahtnud jõllitada," vastasin ja tundsin, kuidas ma häbist maa alla vajun. Ma tõesti jälgisin teda liiga pikalt ja ma vaataks veelgi, kui ta eemale vaataks.

"Ei ole hullu, ma ei tahaks öelda, et ma olen harjunud sellega, aga ausalt öeldes, paljud jõllitavad." Ta huulil oli siiani naeratus, mis panid ta silmad veelgi rohkem särama.

"No teid vaadates, siis ei imestaks, te olete kena," eieiei, ma ei öelnud seda just valjult välja, ma olen ehtne häbiplekk siin maamunal. "Vabandust, ma ei tahtnud seda välja öelda," vabandasin uuesti.

"Ma arvasin, et sa imetlesid mu tatoveeringuid ja augustusi, aga see on nüüd küll meeldiv üllatus," vastas ta naerdes, "aga teie olete ka väga ilus. Ma olen nüüd paar õhtut siin käinud selleks, et teid näha," tunnistas noormees ja vaatas maha, et oma põskede roosakust varjata. Ma tundsin ennast meeletult meelitatuna. Kas see oligi see noormees, kellest Kalle mulle rääkis, kelle tõttu ta nii armukadedaks muutus?

"Mis teie nimi on?"

"Oi, vabandage mu kombeid, mina olen Rasmus. Ja teie?"

"Annie," vastasin lihtsalt naeratusega. See noormees on tekitanud minus meeletu huvi ja ma ei tea veel miks, aga eks ma saan kindlasti varsti teada.

"Ma pean nüüd tööle tagasi minema," sõnasin vaikselt. Ma tean, et sellest tuleb muidu suur probleem, kui ma Rasmusega siin edasi jutustaks.

Ta noogutas vaikselt ja vaatas korra lava poole. "Kas lavale?"

"Jah."

"Oh, kahju, ma oleks tahtnud veel sinuga rääkida. Ma tean, et see on nõme viis veel sinu siin hoidmiseks, aga ega mul vist väga muud valikut pole. Teeksid sa mulle sületantsu?" Poisi silmist võis näha häbi ja ta vaatas maha. Mina aga ei suutnud oma õnne varjata. Ma tahtsin tema seltsis olla, ma tahtsin, et ta sinna mugavasse tugitooli vajuks ja laseks mul end talle näidata lähedalt. Ma tahtsin tunda ta käsi enda puusadel, kui ma talle tantsin ja nii palju enamatki.