Strippari Päevikud (Pausil)

3. Peatükk

Ärkasin mõni aeg hiljem, mulle tundus nagu oleks ainult paar tundi möödas ajast, mil ma pikali heitsin, aga kuna väljas oli pime, siis sain aru, et see nii polnud. Ma pole ammu enam nii hästi maganud. Mul oli soe ja turvaline, mitte mingut kartust, et keegi võib maja põlema panna, või kas ma külma pärast üldse järgmine päev üles ärkan. Voodi oli pehme ja pesuaine lõhn oli tugevalt veel voodipesust tunda. Ma lihtsalt lebasin voodis, kuna see tundus nii hea. Ma pole aastaid ennast nii hästi tundnud.

Kui toast välja läksin kuulsin muusikat alt korruselt. Liikusin muusika suunas ja märkasin elutoas väikest poissi ja kolmekümnendate eluaastate lõpus olevat naist.

"Kes see on emme?" küsis väike poiss, kui ta mind nägi.

"See on issi külaline," lausus naine.

"Tere, vabandust, ma olen Annie," sõnasin ja üritasin naeratada.

"Mina olen Margret, Kalle abikaasa ja see on minu ja Kalle poeg Markus. Kui vana sa oled Annie?"

"Kakskümmend viis," vastasin peale väikest mõtlemist.

Margret noogutas ja jätkas televiisori vaatamist.

"Ehm, kus Kalle on?" küsisin vaikselt.

"Ta on köögis, teeb süüa, kas sa jääd ka õhtusöögile?"

"Mm, ma ei usu eriti, ma ei taha tüliks olla."

"Sa ei olekski tüliks ju," sõnas naine naeratades.

"No sel juhul võin ju jääda," naeratasin vastu.

Kui ta vaid teaks, kuidas Kalle üritas varjata oma abielu, aga nüüd ma seisan keset nende elutuba, kus ta poeg jõllitab mind ja naine ilmselgelt tunneb end ebamugavalt, kuid ei tunnista seda. Otsustasin köögi poole liikuda, kust tuli ka muusika.

Ringi vaadates mõtlesin, kas ta ikka teab kui palju tal tegelikult on käes. Tal on armastav naine ja armas poeg. Tal on tohutu-suur maja, mis on kuradima kena. Ma tapaks sellise elu nimel. Või noh, vaevalt et tapaks, aga ma olen alati unistanud elust, kus mul on oma pere, oma maja ja piisavalt raha.

"Noh ärkasidki lõpuks?" küsis Kalle naeratades kui ma kööki jõudsin.

Noogutasin ja manasin näole naeratuse. Kallel oli ilus naeratus tegelikult, aga seda nägi harva. Ta oli alati väga tõsine ja korrektne.

"Tead ma pole ammu nii hästi maganud," ütlesin ja hakkasin naerma.

"Jääd õhtusöögile või viin su koju?"

"Su naine tahtis, et ma õhtusöögile jääks." Kalle näos oli ebamugavust näha, aga ta üritas seda naeratusega varjata.

Ma sooviks ka kuskile kuuluda, olla armastatud, aga klubis töötades näen ma meeste silmis ainult iha, mitte mingit hoolivust ega kaastunnet. See teeb ka selle tööl raskeks.

"Millest sa mõtled?"

"Sellest kui raske on klubis tegelikult töötada.. kõik need pilgud. Nad nagu puuriks läbi mu hinge ja teaks kõike minust, aga samas on mul kahju, kui paljud on seal abielumehed, mitte vallalised. Otsivad midagi uut ja huvitavat. Ma tunnen nendele naistele tegelikult kaasa."

"See on töö, sellele ei saa mõelda."

"Mul on raske laval olla ilma, et ma nutma ei hakkaks. Mul on häbi. Kui nad vahepeal näperdavad mind ja kõik see.. see on vastik."

Kalke ohkas sügavalt. Ta jäi pikalt mulle otsa vaatama ja tuli mulle lähemale.

"Sa oled alati kuidagi kurb? Millest see tuleb?"

"Kalle, ma ei saa sulle seda rääkida."

"Ma ju ei räägiks kellelegi."

Ma jutegelikukt tahtsin rääkida, aga see oli raske. Ma ei saa kedagi otseselt usaldada. Äkki ma siiski saan talle osa oma loost rääkida. Mitte kõike aga osa?

"Nooh.. Esiteks, mu vanemad viskasid mu paar aastat tagasi kodust välja.. Ma ei saa enam nendega läbi, mu isa käib stripibaarides ja räägib emale, et läheb sõpradega välja või et tal on tööl öine vahetus. Ma olen pea kõigile oma tuttavatele võlgu, mul pole isegi raha, et kellelegi tagasi maksta, sest summad on üüratud."

Edasi ei saanud ma rääkida. Ma ei saa rääkida, et mul pole kodu ja et ma üldiselt otsin prügikastidest endale toitu.

Kalle segas kastet ja pööras liha pannil. Kartulid keesid juba ammu.

"Sa oleks võinud ju öelda, et sul raha vaja on, ma saaks sind ju aidata. Me võime klubi rahade suhtes kokkulepet muuta ka ju. Kõik mis on ka laval saad sa endale," ütles ta lohutavalt.

"Kalle, see ei tee midagi lihtsamaks, ma pean nagunii raha kõrvale panema."

"Mille jaoks siis?"

Narkotsi ja oma korteri.

"Ma tahan paremat elamist endale soetada," vähemalt pole see kogunisti vale.

"Sellega saan ma sind aidata," naeratas ta.

"Ma ei taha sulle midagi võlgu jääda."

"Tead, sellest hetkest saati kui sina meile tööle tulid, oleme me üha rohkem hakanud kasumit teenima. Meil pole kunagi varem nii hästi läinud, niiet mina olen sulle võlgu."

Ma mingil määral kahtlesin ta sõnades, aga kui ta nii ütleb..

"Kindel, et sa tahad omapead hakkama saada?"

Ei.

"Jah, see ei ole vajalik. Ma saan hakkama," ütlesin naeratades.

Kurat kuidas ma vihkan valetamist, eriti talle. Ma tean, et ta saaks aidata, aga ma ei saa seda vastu võtta.

"Mine elutppa ja ütle neile, et söök on valmis."

"Jah, ikka," laususin ja suundusin elutoa poole.

"Kalle palus edasi öelda, et söök on valmis," ütlesin häbelikult.

Naine noogutas ja tõusis püsti.

"Markus, palun aita mul lauda katta."

"Kas ma saan ka kuidagi aidata?"

"Ei ole vaja, sa oled ikkagi külaline ju."

Ma seisin kõrval ja tundsin end ebamugavalt. Kalle hakkas suurte kaussidega toitu lauale tooma. Kõik lõhnas imehästi ja nägi isuäratav välja. Viimati sain sellist toitu paar aastat tagasi kodus elades.

Söögilauas oli alguses vaikus, kuni tuli ebamugav küsimus.

"Annie, kuidas te Kallega kohtusite?" küsis Margret.

"Ma läksin tema juurde tööle," sõnasin vaikselt.

Kalle vaatas meid jahmunud näoga.

"Niiet sa töltad kontoris, jah?" küsis ta uuesti.

Kalle vaatas mind hirmunud näoga ja kartis vastust vist.

"Jah, proua," sõnasin ja naeratasin.
Kalle hingas kõik õhu endal kopsudest välja ja naeratas mulle laialt. Ma naeratasin talle ka.

"Annie on meie parim tööline, ta on väga tubli," naeratas mees uhkelt.

Naine noogutas heakskiitvalt ja ülejäänud aja istusime ning sõime täielikus vaikuses. Ma sõin kõhu nii täis kui vähegi suutsin, sest ma ei teadnud millal ma järgmine kord süüa saan, pealegi oli toit nii imemaitsev. Kalle on super kokk.

_____________________________
Lühem osa seekord, aga loodan, et meeldis :) vote/comment