Strippari Päevikud (Pausil)

6. peatükk

Mis on minu elu mõte? Seda küsisin ma endalt üpriski tihti. Kunagi ma ju unistasin et mul saab olema perfektne pere. Mees, lapsed, töökoht.. Oma maja ja koduloomad. Ma olen ise kõik selle maha matnud ja mille nimel? Selle poisi, kes väitis mind armastavat? Narkootikumide, mis nii heana tunduvad? Nüüd on tunne nagu istuks kuskil sügavas mustas augus, kuhu ei paista valgust. Kõik lootus on läinud.

Ma ei olnud kaua mõelnud enam sellele, kuidas mu vanemad mu välja viskasid. See tüdruk, kes ma olin siis, tundub nüüd täiesti teine inimene olevat. See ei ole enam mina, ma olen heroiini sõltlane, ma olen inimrämps. Ma rikkusin ise enda elu ära, sest ma tahtsin enda ellu põnevust ja seda Erkki ja ta sõbrad pakkusid. Kui ma oleks ainult teadnud kuidas see kõik lõppeb, ma oleks nii paljusid asju teisiti teinud.

"Annie, kuuled sa mind?", küsis Kalle, vaadates mind mureliku pilguga.

"Ja, anna andeks, ma vajusin lihtsalt hetkeks mõttesse, millest sa rääkisid?"

"Ma mõtlesin, et äkki sa tahad minuga õhtusöögile minna?"

"Ma olen sulle öelnud juba, sa oled mu ülemus ja sul on pere. Mina ei taha sinna vahele astuda. Sa oled minust nii palju vanem ka, sa oled isegi mu isast vanem. Teiseks, ma ei otsi hetkel endale kedagi, mul vaja enda elu enne korda saada."

"Millal sa kavatsesid mulle öelda?" Ta jäi mu käsi vaatama ja muutus mõtlikuks.

"Ma olen seda sulle ennegi öelnud, et meie vahel ei tule midagi välja."

"Ma ei räägi sellest. Ma näen su kätel süstla jälgi, ma ei ole loll. Ma märkasin seda juba esimesel päeval, aga ma ei tahtnud siis midagi öelda, ootasin kuni sa ise räägiks."

Ma kohkusin selle peale, ma teadsin, et kunagi ma pean sellest talle rääkima, aga praegu ei tundunud õige aeg selle jaoks. Tegelikult ei ole kunagi hea aeg öelda kellelegi, et ma heroiini sõltlane olen. Ma võin seda endale tunnistada ja ennast mõtteis kividega loopida, aga seda kellelegi öelda, eriti veel oma ülemusele, ei.

Vaatasin maha ega teadnud mida öelda. Kalle võttis õrnalt mu käest kinni ja silitas seda. "Sa ei pea seda minu eest varjama, ma mõistan. Ma tean ka seda, et sa ei ela seal, kus sa väitsid elavat. Ma sõitsin natuke eemale ja jälgisin sind. Ma nägin, et sa sisenesid maha jäetud majja."

"Nüüd sa siis jälitad mind?" Küsisin mõrudalt.

"No ma viisin su koju ju, see ei ole jälitamine. Ma tahtsin veenduda, et sa tervelt kohale jõuaks ja keegi sind tülitama ei tuleks. Ma ei nimetaks seda jälitamiseks."

"Ma ei tea enam mida teha, kui aus olla," vastasin talle ausalt.

"Mis sa selle all mõtled? Kas sa ei taha minu alluvuses enam töödata?"

"Ma ei ole kunagi tahtnud olla erootiline tantsija, mul oli kunagi helge tulevik ja ma õppisin korralikult. Mul olid hinded korras ja ma plaanisin ülikooligi minna. Ma tean väga hästi, et ma ise rikkusin oma elu ära, seda ei pea keegi teine mulle ütlema. Lihtsalt mul on juba villand sellest, et ma ei tea kas ma saan homme süüa või kust ma selle söögi saan. Mulle ei meeldi ka seal laval olla ja vaadata nende meeste näljaseid pilke, mis mõõdavad mu keha ja mõtlevad, mida kõike nad minuga teha tahaks. Ma vihkan oma puudulikku suhet vanematega. Ma vihkan seda, et nad ei kavatsenud aidata mind vaid lihtsalt viskasid mu kodust välja. Ma vihkan sind, sest sa oma naisele valetad. Aga üle kõige vihkan ma iseennast, sest ma ise panin ennast sellisesse olukorda ja ma ei leia siit lihtsalt väljapääsu."

Tundsin kuidas soolased pisarad mööda mu põski alla voolavad ja jätavad punased kipitavad jutid endast maha. Ma olen hale, tahtevõimetu ja tõsiselt loll. Mul oli kõik olemas kunagi, mitte küll materiaalselt, aga mul oli mu pere. Mul oli kodu, soe tuba, soe söök ja koolis head hinded. See elu siin ei ole väärt kõige selle kaotust. Ma käisin kaheteistkümnendas klassis, kui ma vahele jäin. Mul oli üks aasta veel keskkooli jäänud ja ma lihtsalt lasin selle kõik veega alla.

***

"Ma leidsin sulle elukoha", hüüdis Kalle elutoast. Ta väitis mulle, et ta peab arvutis tööasju korra tegema ja andis loa mul nende külmkappi rüüstada. Kui ma elutuppa tagasi läksin, istus ta diivanil. See oli tumepruunist nahast ja kohati kulunud. Ta jalad olid asetatud diivani ees olevale saarest kohvi lauale. "Ma ütlesin ju, ma ei vaja su abi."

"Ma tean mida sa ütlesid, ma mäletan, aga ma ei saa jätta sind sinna elama. See korter ei ole küll midagi uhket, aga see on parem kui su praegune situatsioon. Esialgu maksan ma ise üüri, kui jalad alla saad võid ise edasi maksta. Kas nii sobib?" Küsis mees soojalt naeratades. Ma alles nüüd märkasin, et tal on paremas põses õrn põselohk naeratades. Kui ta muidu on karmi välimusega, siis see kindlasti pehmendab ta näojooni.

"Näita mulle seda enne ja palju see maksab?"

Kalle näitas mulle korteri pilte ja arutasime hinna osas. Tegime kokkuleppe, et ma maksan poole summast alguses ja ütlen, kui mul tõesti pole võimalik maksta. Lubasin talle ka, et ma edaspidi narkootikume ei tee. Mees lubas, et käib iga päev kontrollimas mind ja ähvardas ise maksmise lõpetada, kui peaksin süstima jälle. Tundsin esimest korda peale pikki aastaid, et mul on võimalik oma elu jälle ümber pöörata. Ma olin jälle iseenda peremees. Ma tean, et see jutt muutub veel nädalate jooksul, sest ma tean kui piinarikas saab olema.

________________________

Selle osa ma pühendan Liile. Ta teab, kes ta on ♥️