Strippari Päevikud (Pausil)

7. Peatükk

Olin nädal aega nüüd elanud oma uues kodus. Iga päev sellest oli piinarikas. Ma ei olnud kordagi selle nädala jooksul süstinud ennast ja Kalle veetis üha enam aega minu juures. Ta tahtis veenduda, et minuga kõik korras oleks.

Kolmandal päeval, kui ta tuli, avastas ta eest õõvastava vaatepildi. Ma lebasin elutoa põrandal, värisesin ja olin kaetud külma higiga. Minu ees oli suur okse loik. Ma ei suutnud liigutada. See tunne oli kohutav, aga see on narkootikumide üks suurimaid kõrvalmõjusid. See oli hind sellele, kui sa ei tarvita enam.

"Kas ma kutsun kiirabi," küsis ta murelikult. Ta ruttas mööda tuba ja otsis puhastusvahendeid, et see segadus ära koristada. "Ei, ainult nii väljuvad need mu kehast," vastasin vaevu kuuldavalt.

Kalle toimetas mööda korterit edasi, aidates mind lõpuks püsti ja viies mind voodisse. "Oled sa kindel, et see on õige? Sa peaksid ikka arsti juurde minema."

"See ei ole esimene kord, kui ma ilma heroiinita olen olnud, see läheb lõpuks mööda."

"Saan ma midagi teha su heaks?"

"Otselest vist mitte, hetkel aitab ainult välja higistamine."

"Aga kaudselt?"

"Süüa tahaks küll, aga see tuleb nagunii kohe uuesti välja, niiet ma ei tea kas sul on mõttet teha."

"No ma lähen teen, sa ürita puhata siin."

Kalle oli väga mõistev olnud mu suhtes, ma käisin küll tööl edasi, aga ta ei jätnud mind kordagi üksi lavale, juhuks kui mul peaks uuesti paha hakkama. Ta hoolitses mu eest nii, nagu keegi polnud aastaid enam hoolitsenud. Kõige raskem selle juures oli see, et ma ootasin temalt põlastavat pilku kui ta mu korterisse astus, aga ta vaatas mind murelikult ja ta ei jätnud mu eest hoolitsemist. Ta oli mulle olemas, ükskõik kas ma tahan endale seda tunnistada, aga ta ei jätnud mind mu kõige raskemal hetkel hätta.

Ma tahtsin mitu korda selle teekonna pooleli jätta ja uuesti Kopli liinide vahele uitama minna, et leida see vana tuttav maja, kus ma ostmas käisin. Mul oli meeletu tahtmine alla anda, aga ma ei saanud. Ma saan terveks. Ma pean seda ise uskuma. Ma ei tohi oma elu rohkem tuulde visata.

***

Järjekordne nädal oli möödas, ma olin jäänud meeletult kõhnaks, sest kõik söök tuli välja. Ma higistasin ikka meeletult, aga mul oli parem. Ma tundsin end paremini ja ma ei lebanud enam kodus enda okseloigus. Ma suutsin ise vetsuni kõndida. Ma sain endaga ise hakkama. Siiani tunnen vajadust heroiini järgi. Mu süstla armid näevad ka paremad välja. Jah, seal on veel sinikad alles, aga need on nüüd pigem kollakad.

Kalle usaldas mu üksinda lavale, aga jälgis mind kogu selle aja. Ma üritasin posti ümber liigutades ainult teda vaadata, sest teiste meeste pilgud ajasid mind hetkel oksele. Ma nägin Kalle silmis killukest uhkust. Sellist nagu vanematel peaks olema, kui näevad oma lapsi suureks kasvamas ja katsumustega toime tulles.

Kalle väitis, et meil on nüüd nädal aega iga õhtu üks ja sama noor poiss siin käinud ja mind jälginud. Alati kui mu tööpäev läbi saab, läheb ära. Ta toonis oli kuulda armukadedust, kui ta sellest mulle rääkis. Samas ta peaks õnnelik olema, et ma talle kliente olen juurde toonud. Kui ta arvab, et keegi mind siit välja kutsub, siis ta eksib. Nad kõik käivad lihtsalt vaatamas ja sooviksid katsuda, aga stripparitel on litsidele vastav maine. Me ju põhimõtteliselt müüme ka oma keha, lihtsalt me ei lase enda kehaga mida teha, me ainult näitame seda. Sellepärast ei tunneks ka keegi huvi minu kui kaaskodaniku vastu, vaid lihtsalt kui ilusa keha.

***

Töölt koju minnes, käisin kiirelt poes, et koju süüa osta ja nautisin värsket õhku. Ma olen peale igat tööpäeva nii pinges. Ma vihkan seda tööd. See toob küll leiva lauale ja aitab arveid maksta, aga see ei ole ikkagi selline töö, mida ma kujutasin end tegemas kunagi. Ma arvasin, et minust saab keegi tähtis. Arst, jurist või kasvõi raamatupidaja. Keegi lugupeetud.