Strippari Päevikud (Pausil)

9. Peatükk

"Sa olid jalustrabavalt ilus täna, kohtume õhtul kell 18 Estonia teatri ees. Pane selga midagi ilusat ;)"

Ma hoidsin oma telefoni käes ja lugesin seda sõnumit üha uuesti ja uuesti. Mul oli see totter naeratus näol, millest ma Kallele rääkisin. Ma saingi oma võimaluse millekski reaalseks. Võinoh, veel mitte, sest me alles kohtusime, aga varsti võibolla. Ma loodan vähemalt.

Üsna pea kuulsin koputust esiuksel.
"Jaa, tulen!"
Enne avamist piilusin ukse silmast läbi ja nägin Kallet seal seismas. Ta ei tundu eriti õnnelik olevat. Tegin ukse lahti ja ta jalutas minust mööda sõnagi lausumata. Vajus diivanile istuma ja jäi mind vaatama.
"Midagi juhtus?" Küsisin natuke murelikult.

"Kes see oli?" Küsis ta kurjalt.
"Kes?" Küsisin vastu.
"See kellega sa täna klubis olid ja kes sind seal ees ootas." Ta vastas mürgiselt, liigagi mürgiselt. See polnud tema asi. See ei puutunud mitte kuidagi temasse.
"See oli Rasmus, me lähme täna kohtingule," vastasin talle ausalt, et talle veel natuke soola haavale raputada.
"Sa ei lähe ju ometi, sa alles kohtusid temaga," ütles ta imestunult.
"Miks ma ei peaks minema? Ma ei tea kuidas sinu ajal asjad käisid, aga inimesed tutvuvad ja õpivadki üksteist tundma läbi kohtingutel käimise!" See vestlus hakkas mulle juba närvidele käima. Ma ei ole ta eraomand, et ta saaks mulle öelda, kuhu ja kellega ma võin minna.

"Kurat, Annie, sa ei lähe lihtsalt. See on see sama poiss, kes sind on vaatamas käinud klubis. Tal ei ole ausad kavatsused sinuga ju. Ta tahab su lihtsalt voodisse vedada." Kalle leebus lause lõpu poole.

"Nii, isegi kui tahab, siis kuidas see sind puudutab? Või kust sa tead, et mina teda voodisse vedada ei tahaks või et ma seda juba ei teinud? Kas ma palun saaksin oma elu elada, ilma, et sa tuleks mulle ütlema mida ma võin ja ei või. Jah, ma saan aru, et ma olen sõltlane ja sa jälgid, et ma oma vanade harjumuste juurde ei pöörduks, aga see ei puutu hetkel asjassegi ju."

"Ma jälgisin kodus kaameratest, kuidas sa tal end puudutada lasid. Sa ise alati ütlesid, et sind häirivad nende meeste puudutused ja katsed sinust kinni võtta ja nüüd sa lihtsalt ratsutad ühel süles nagu lihtlabane hoor. Sa oled strippar mitte lits. Igaühele, kes raha annab, ei pea jalgu laiali ajama."

"Igale ühele ei ajagi ju, sina oled ka ju veel ilma," ütlesin vihaselt. Need sõnad vist jõudsid talle kohale, sest ta kohkus.

"Annie, anna andeks. Ma lihtsalt muutusin kadedaks. Ma nägin sind seda kõike nautimas ja ma ei suutnud oma viha vaos hoida. Ma tahaks ise olla see, kes paneb sind nii tundma ja kellele sa sosistaksid oma oigeid kõrva."

"Me oleme rääkinud sellest ja ma ei kavatse sinuga uuesti sel teemal vaielda. Palun mine nüüd, ma ei taha sind enam siia ja ma pean magama minema."

Ütleme ausalt, Kalle sõnad tegid kohati haiget, aga mitte sellepärast, et need tõesed oleksid. Pigem just sellepärast, et need tulid tema suust.
"Palun lihtsalt ära midagi lolli tee," ütles ta esikust ja tõmbas enda järelt ukse kinni. Tegin endale köögis paar võileiba ja läksin voodisse. Sättisin endale äratuse poole viieks ja vajusin magama.

***

Ärgates tegin endale kiirelt paar võileiba, pesin hambad ja valisin riideid, mida selga panna. Vaatasin uuesti seda sõnumit, et leida mingitki vihjet selle kohta, kuhu me minemas olime, aga ühtegi vihjet selle kohta polnud. Ma ei tahtnud panna teksasid, sest kui see on mingi viisakam koht, siis ma olen liiga igapäevases riides, niiet panin musta kleidi, mis ulatus poole kintsuni ja mustad madalad kontsad. Vaatasin veel ennast peeglist, kui riides olin. Kammisin juuksed korralikult läbi ja panin juuksed patsi, võtsin koti ning mantli ja astusin kodust välja. Mul oli nüüd pool tundi veel aega, et õigel ajal kohale jõuda ja ma ei muretsenud selle pärast eriti.