Strippari Päevikud (Pausil)

20. Peatükk

Mu mõtteis käis nagu sõda hea ja halva vahel. Ma mõtlesin mida teha Rasmusega, kas anda andeks või unustada ta igaveseks. Iga siin veedetud päev möödus talle mõeldes ja tänu sellele oli kohati väga raske oma sõltuvusest loobuda. Iga päev kaalusin siit välja kirjutamist, et minna uuesti tänavatele heroiini otsima, samas ma lubasin talle, et ma olen siin oma vanemate mitte enda ega tema pärast. Terve tänase päeva istusin oma toas, ma olin terve tänase päeva Kadrit ignoreerinud ja aknast välja vaadanud, kaaludes sealt välja hiilimist ja pärast doosiga tagasi hiilimist. Ma olin põhjas käinud, ma teadsin suurepäraselt, mis tunne see oli, aga ma ei suutnud siin väikses toas istuda. Ma ei tahtnud täna ühtegi teraapia tundi kaasa teha, samas ei tahtnud ma siin ka üksinda olla. Mul oli nii palju idiootseid ideid selle kohta, kuidas ma siit põgenen ja keegi isegi ei märka, aga iga kord kui ma akna juurde läksin, hoidsid mind mõtted Rasmusest tagasi. Ma tean, et ma pean temaga rääkima, aga ma pean siin veel 3 nädalat olema eraldatud, enne kui külastajaid mu juurde lubatakse. Ma keeldusin ühisktiviteetidest ka Erkki pärast, ma tean väga hästi, et ta istub meie puhketoas, üritades mingit ilusat neiut seal endale saada.

Erkki ei olnud palju aastatega muutunud, ta nägi enam-jaolt samasugune välja, kui nüüd välja arvata need mustad silma alused, mis on kindlalt tingitud narkootikumidest.  Ta hambad olid ka kollakamad ja juuksepiir taandunud mõne sentimeetri võrra, kuid ühe suure muutuse oli ta ette võtnud: ta oli endale harja pähe lõiganud. Ma ei ole paljusid näinud, kellele selline soeng sobiks, aga ta nägi sellega tõeliselt hea välja. See soeng oli lihtsalt nii temalik. Ta nägi välja nagu tavaline paha poiss, tal oli küll terve elu olnud ka paha poisi maine, aga nüüd ta välimus mängis selles oma osa. Mind paneb imestama see, et Erkki siin on, ma olin alati arvanud, et ta sureb üledoosi või ta vanemad annavad tema nimel samamoodi alla nagu minu omad. Tegelikult oli see pigem nagu lootus, mingi osa minust soovis talle võimalikult palju halba ja mul on häbi seda tunnistada. Mind tegelikult huvitas rohkem Andreas, kuidas tal läheb ja kas ta on sellest mustast august välja saanud. Mu uudishimu oli meeletu, aga ma ei kavatsenudki sellele järgi anda ja Erkkilt tema kohta küsida. Selle asemel mõtlesin Rasmusele jälle. Ta pikkadele pruunidele juustele, ninarõngale ja sellele kui külm see oli vastu mu põske meie esimese suudluse ajal. Ma igatsesin teda, nii palju ma julgesin hetkel endale tunnistada.

Kiikasin hetkeks uuesti akna poole. Persse, nüüd või mitte kunagi, sa pead temaga rääkima.
Tõusin oma pehmelt voodilt püsti ja võtsin kapist sooja pusa, mille endale selga tõmbasin. Liikusin akna juurde, avades selle. Enne, kui aknast välja ronima hakkasin, kontrollisin veel igaks juhuks, et keegi koridoris poleks ja ronisin aknast välja. Koheselt, kui aknast välja astusin, tundsin külma detsembrikuu tuult enda näos. Ma olin liiga õhukeselt riides, aga see ei huvitanud mind hetkel, ma pidin tema juurde jõudma. Hakkasin end tasapisi vihmavee toruni küünitama, aga ma kukkusin. Miks mitte miski ei või kunagi plaanipäraselt minna? Ma olin vihane enda peale. Mu käsi oli kukkumisest valus ja ma võin vanduda, et ma kuulsin enda luud raksatamas kukkudes, aga ma ei olnud nõus seda siin pooleli jätma. Mu käsi tegi mulle põrgulikku valu, kuid ma siiski ei kavatsenud ilma asjata oma käe luud murda ja niisama lihtsalt alla anda. Ma ei teadnud täiesti saja protsendilise täpsusega, kus Rasmus elas, aga ma teadsin üpriski hästi millisel tänaval ja milline kortermaja. Ma pidin lihtsalt õige trepikoja ja korteri leidma. Ei tundu eriti raske ülesanne vast.

Ma ei olnud siiani mõelnud, mis saab siis, kui ma teda ei leia. Ma ei tahtnud sellele mõelda, sest ma teadsin, et ma ei saa lihtsalt tagasi minna nii. Ma kas räägin temaga täna või ma lähen jälle Koplist läbi. Ma olin nõrk, eriti nõrk olin ma siis, kui jutt oli temast. Ma ei teadnud mida ma talle ütlen, ma ei olnud seda välja mõelnud ja ma ei kujuta ettegi, millest ma alustama üldse peaks. Algusest, aga mis on algus? Ma üritasin mõelda viisi, kuidas talle seda kõike seletada, kõike mis mu sees toimus, aga ma ei teadnud kuidas. Jõudsin märkamatult kortermaja ette, mis tema juttude järgi oli see, kus ta elas. Maja vastas oli perearsti keskus ja lillekiosk maja kõrval. Maja ees muru platsil oli vana mänguväljak, mis oli arutult väike ja enamus atraktsioonid roostes. Jälgisin ükshaaval enda ees laiuva elamu aknaid, üritades mingitki vihjet saada selle kohta, kus ta elada võis kuid tulutult. Istusin ta maja ette kiigele, üritades tagasi mõelda kõikidele vestlustele, kus ta on oma kodu maininud, üritades võimalikult palju meenutada, kas ta on üldse maininud trepikoda või korteri numbrit, aga ka see üritus läks luhta. Kuna kõik uksed olid varustatud fonolukuga, polnud mul mingit võimalust lihtsalt minna ustele koputama. Hakkasin alla andma ja seadsin sammud tagasi bussi peatuse poole, aga siis kuulsin kahte meest naermas. Vaatasin kiirelt nende poole ja seal ta oli, sama muretu nagu ta alati tundus, silmist lihtsalt puudumas see helk, mis seal tavaliselt oli. Ta oli nii elav ja samas elutu, emotsioonidest tühi naeratus mänglemas huulil. Kui ta oli tõeliselt õnnelik, siis tal tekkisid väiksed padjakesed naerdes silmade alla ja põsed läksid punni nagu hamstril. Ma tahtsin teda näha õnnelikuna jälle. Endalegi märkamatult olin ma hakanud nende suunas liikuma, kuni ta märkas mind. Ta nägu oli loetamatu, ta ei näinud õnnelik mind nähes, aga ta jooksis mu juurde. Ma lootsin, et see on selleks, et mind enda embusesse võtta, aga ta näis nüüd pigem pettunud ja kuri.

"Mida sa siin teed?"
"Ma pean rääkima sinuga. Ma lähen tagasi, aga mul on vaja rääkida sinuga."
"Kas sul külm ei ole."
Ma ei olnud mõelnud sellele siiani, kuid nüüd kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis käisid mul külmajudinad üle kere. Ta märkas seda ja võttis koheselt enda musta mantli seljast ära ja sättis selle minu õlgadele. Nüüd jäi ta ainult t-särgi väele mu ette seisma, hoides mu mõlemast käsivarrest kinni, otsides mu pilku, samal ajal kui mina seda vältida üritasin. Ta sõber jõudis meieni ja vaatas mind korra.
"See on see strippar ju?!"
Rasmus murelik ja pettunud pilk muutus pigem vihaseks ja ta saatis talle hoiatava pilgu.
"Ütle veel midagi taolist tema kohta ja sa hakkad oma hambaid siit maast kokku korjama. Ta nimi on Annie ja ta on siin minuga, sa võid ära minna nüüd."
Ta kaitses mind enda sõbra ees.. Ta pidi veel hoolima, ta ei oleks muidu ju mu kaitseks midagi öelnud.

"Lähme sisse?" Küsis ta murelikult, asetades oma nimetissõrme mu lõua alla, üritades õrnalt mu pead tõsta, et ma talle otsa vaataksin. Üks pilk ta kuldpruunidesse silmadesse oli kõik, mida oli vaja selleks, et ma unustaksin kõik. Ma unustasin kõik meie omavahelised jamad ja selle, miks ma siin praegu olen. Ma lihtsalt vaatasin teda ja tema mind. Seisime seal arvatavasti minuteid nii, kuigi see tundus sekunditena, kuni ta lõpuks ühe käe ümber mu piha pani ja juhatas mind enda koju.

Rasmuse korter oli väike, tuppa astudes oli vasakul koridori lõpus köök ja otse ees elutuba. Köök vajas korralikult remonti, seintel olid kümneid aastaid vanad seinaplaadid, mis olid rasvased ja mustad. Need pidid vist varem olema kollased, aga nüüd tänu paksule mustuse kihile nägid pigem oranžid välja. Seinad olid värvitud oliivi roheliseks ja seinakapif olid naturaalset puidu tooni. See oli kõige väiksem köök, mida ma kunagi näinud olin, siia mahtus vaevu neli inimest. Elutuba oli alles remonditud, aga ka see oli sassis. Riided vedelesid diivanil ja tugitoolidel. Ma hoidsinend tagasi küll, aga mul oli idiootne tahtmine see kaos siit ära koristada ja need jubedad seinaplaadid köögi seinast maha taguda. Ta lükkas oma asjad koomale ja pakkus istet mulle.

"Anna andeks, mul nii sassis siin, oleksin ma su tulekust teadnud, siis oleksin koristanud."
Tal paistis piinlik olevat, mis tundus mulle hea märgina. Ta tundus nii haavatav hetkel, sest ma olin nüüd tema kodus. Siit ei olnud tal võimalust põgeneda kuskile ja mina nägin ka nüüd lõpuks siis, kus ta elas.
"Mida sa siin üldse teed? Kas sa kirjutasid välja ennast?"
"Ei, ma ronisin aknast välja. Ma vist murdsin oma käe selle käigus, aga see pole oluline praegu, mul on vaja sinuga rääkida. Palun kuula ära mind."
Ta vaatas mind šokeeritult. Üritas õrnalt mu pusa eemaldada, et mitte haiget teha, kuid tulutult. Mu käsi hakkas põrgulikku valu tegema seda liigutades. Pisarad kogunesid mu silmadesse, damal ajal Rasmus vaatas mind, paanika selgelt loetav näos.
"Ma pean su arsti juurde viima, saad seal ka minuga rääkida."
"E-ei k-ka-kahekesi," kokutasin läbi valust tingitud nuuksete.
"Mhh, miks sa pead nii keeruline olema?"
"Palun."
"Okei, aga kohe peale seda lähme arsti juurde," sõnas ta kamandavalt.
Noogutasin õrnalt.
"Ma tulin sinu pärast sealt ära, ma tahtsin rääkida meist. Ma olen nõus uuesti proovima. Ma istusin terve päeva seal oma toas täna ja ma tahtsin nii meeletult põgeneda, et minna doosi endale ostma täna. See aeg seal on põrgulik olnud. See poiss, kelle pärast ma kunagi tarvitama hakkasin tuli ka sinna. Tänu talle on mulle igasugu asju meenunud, mida ma ei taha meenutada absoluudselt. Tema on selle kõige algus, mis ma nüüd ja täna olen. Ma tean, et sa oled minus pettunud, ma olen kõigile alati ainult pettumust valmistanud, aga palun sind, ära jäta mind üksi selle kõigega tegelema. Ma ei saa üksi sellega hakkama enam."
"Ma ei saa sind vaatamas käia ja ma ei saa sulle ka helistada ega kirjutada, kuidas ma sulle toeks peaks olema?"
"Ma ei tea, kui aus olla. Ma lihtsalt ei taha enam tunda ennast nii üksikuna nagu ma kunagi ennast tundsin," sõnasin vaikselt.
"Ma kuulsin, et teil perepäev tulemas teraapias, ma võiks su venda näiteks mängida ja selle läbi sinna tulla?"
"Kas sa teeksid seda?"
"Kui see sind kuidagi moodi aitab. Kuidas sul muidu seal läheb?"
Rääkisin talle Kadrist ja grupi teraapiast, Erkkist ja mõtetest Amdreasest. Mul oli hea meel, et ta mind kuulas hetkel, sest ma tundsin ennast nii üksikuna viimasel ajal. Ma ei tahtnud sellest kõigest Kadrile ka rääkida, sest tal oli ka raske enda probleemidega, minu omi polnud tal vaja sinna otsa veel kuhjata.

"Kalle otsib sind."
"Palun ära ütle talle minu kohta midagi. Ja äkki sa saad mu korteri üles öelda? Ma arvatavasti olen seal kinnises asutuses veel kaua, enne kui mul parem hakkab."
"Kus sa peale seda lähed, kui välja saad?"
Ma ei olnud sellele mõelnud ja nüüd hakkas see mind seest närima.
"Kui ma ravil ära käin, siis äkki vanemate juurde, kui nad mind sinna võtavad. Ma ei olnud sellele mõelnud kui aus olla, aga ma ei jõua seda korterit ka üksinda hetkel maksta, sest mul pole mitte mingisugust raha, kõik kulub teraapiale."
"Küll me koos midagi välja mõtleme, aga ma olen sulle toeks kogu selle tee, eksole? Ma ei pruugi küll kogu aeg su kõrval olla, aga ma olen sulle alati olemas. Nüüd lähme arsti juurde ja laseme su käe üle vaadata."