Strippari Päevikud (Pausil)

13. Peatükk

Ma olin saatnud Rasmusele kümneid sõnumeid, helistanud sadu kordi, aga ta ei vasta mulle. Varem ta telefon vähemalt kutsus, kuid nüüd annab ainult kinnist tooni. Ta arvatavasti blokeeris mu numbri ära, aga mul on vaja talle kõik ära rääkida. Mul on vaja näidata, mida ma tunnen. Sain eile haiglast välja ja esimene mõte oli minna Harry juurde ja osta endale tavapärane doos, aga ma lubasin endale, et ma ei tee seda. Rasmuse nimel. Muidu mul ei olegi enam võimalust seda kõike korda ajada. Ma tean, et ma oleks pidanud talle rääkima kohe, aga ma ootasin, et ta õpiks mind tundma, teaks, et ma olen nii palju enamat, kui lihtsalt sõltlane. Ma tahtsin, et ta näeks seda naist, kes minust on saanud tänu mu katsumustele. Nüüd, kui ma enam pole mingite valuvaigistite mõju all tunnen kui vihane ma olen. Ma tahaks lausa, et Kalle tuleks siia, et ma saaks karjuda, lõhkuda ja peksta, et ma saaks kõik selle välja elada.

Kui kunagi Erkki mu jättis, arvasin, et see on südamevalu. See polnud mitte midagi selle kõrval mida ma praegu tunnen. See polnud veeranditki praegusest valust. Ma olin nii kindel, et see oli armastus, aga see ei olnud mitte miski. See oli lihtsalt väike kiindumus. Ma nüüd mõistan kõiki armastuslaule, ma mõistan kõiki nende südamevalusid, ma mõistan nende tundeid samamoodi nagu ma mõistan ka Rasmuse oma. Ta pettus minus, sest ta pidas mind kellekski teiseks. Ta pidas mind korralikuks tüdrukuks, kes lihtsalt on elu hammasrataste vahele jäänud, ta ei osanud midagi nii hullu oodata. Ma ei süüdista teda ära minemises. Ma ei olnudki teda ära teeninud. Ma pidin end õhtuseks tööle minekuks valmis sättima, aga ma ei suutnud. Ma ei suutnud sinna minna hetkel. See oli koht kus me kohtusime. Seal nägin ma tema kuldpruune silmi esimest korda.

Saatsin Kallele sõnumi, et ma ei lähe ja panin riide. Ma teadsin täpselt kuhu ma suundun. Kuhugi, kus mõelda. Kus ma saan omamoodi jälle tema lähedal olla, kuigi ta suure tõenäosusega seal pole. Mul on lihtsalt vaja sinna minna. Panin endale paksu mantli selga ja tossud jalga. Mida rutem ma siit välja saan, seda parem. Ma otsustasin linnahalli jalutada, sest bussid olid liiga ülerahvastatud. Need ei olnud eriti kutsuvad hetkel ja värske õhk oli praegu vajalik. Ei, tema on praegu vajalik. Surusin oma mõtted temast praegu alla ja jalutasin edasi. Tema viimane pilk mulle silme ees. See lõikas läbi minust nagu nuga võist. Pisarad voolasid mööda mu põski alla ja ma tundsin ennast jällegi nagu ma oleks täiesti läbi kukkunud. Nii tugev ma siis olingi.. Ma ju tegelikult olengi läbi kukkunud, seda sellest ajast peale kui ma tarvitama hakkasin. See, et ma pole kolm nädalat ühtegi süstalt ega narkootikumi puutunud ei tee minust mingit üli inimest. Mu jalutusköik sai üllatavalt kiire lõpu, ma jõudsin kohale märkamata seda. Ma seisin sama koha peale, kus ta mind kallistas. Ma mõtlesin tagasi igale väiksemalegi hetkele sellest. Ma üritasin end sellesse õhtusse tagasi viia, kuid tulutult. Ajas rändamine ei ole väidetavalt veel teemas.

Miks ei võiks ta siin olla? Miks ta ei võinud siin olla, üritades meenutada samamoodi igat hetke nagu mina seda praegu teen? Vajusin katusele istukile ja lagunesin koost. Kõik mu müürid, mida ma ehitanud olen aastaid, kõik vajusid korraga alla. Ma lihtsalt vappusin oma nutmisest. "Ma armastan sind," sosistasin vaikselt tuulde ja lasin tuulel need kolm sõna ära kanda. Veetsin seal nuttes tunni, arvatavasti kõige pikem tund aega mu elus. Lõpuks võtsin end kokku, pühkisin mantli varrukaga enda pisarad ning tõusin püsti. Ei, ma pole nii nõrk. Ma ei saa enam kunagi nii nõrk olema. Ma ei uskunud neid sõnu, aga ma pidin neid endale korrutama, äkki nii ma saan edasi liikuda. Lahkusin sealt katuselt ja uitasin mööda linna, liikudes Balti Jaama suunas. Ma ei suutnud hetkel kellelegi otsa vaadata, niiet kõndisin pea maas. Tõstsin pilgu ainult siis, kui kellelegi otsa jalutasin. Mul ei olnud mõtet vabandada, sest kõik tundusid mõistvat mu praegust olekut, kõik vaatasid mind pigem haletseva pilguga. Ma vihkasin seda pilku üle kõige, aga hetkel ma ei ole võimeline seda välja ütlema.

Samal ajal kui ma ennast haletsesin, olid mu jalad mu poodi viinud alkoholi leti ette. Ma ei joo alkoholi, aga kui ma juba siin olen, siis peaks midagi võtma, kõik joovad ju peale lahku minekut. Me ei läinud lahku, ta ei olnud minu omagi veel. Ma vihkasin enda mõistust, tal on õigus, aga ta ei pea seda hullemaks tegema. Võtsin caribba, sest olen paljusid näinud seda joomas ja coca-cola. Kui nii paljud seda joovad, siis järelikult see on hea, eks? Pöördusin oma joogiga kassasse, maksin ära ja suundusin õue. Istusin turu kõrvale maha ja võtsin esimese lonksu oma joogist. Kiirelt keerasin ka coca pudeli lahti ja võtsin sealt sõõmu peale. See on ehtne mürk ja ma ei saa aru, kuidas keegi üldse sellist asja juua kannatab. Kuumajutt läbis mu keha. Võtsin mitu lonksu järjest ja kiirelt cocat uuesti peale. Joogi maitse muutus iga lonksuga üha enam talutavaks.

"Annie?" Kuulsin eemalt mees häält. Ma teadsin seda häält, see oli nii tuttav, aga ma ei suutnud seda enam näoga kokku viia. Vaatasin sinna suunas, kust hääl tuli. Kurat! Oskar. Ma pidin jooksma hakkama, aga mu keha ei kuuletunud. Mul oli vaja ära saada siit, enne kui ta minuni jõuab. Ajasin end vaikselt püsti ja üritasin tasakaalu hoida. Otsisin situatsioonist väljapääsu vaadates ringi. Nägin korraks võimalust, mida kavatsesin ka koheselt kasutada. Jooksin joogid mõlemas käes balti jaama all asuvasse tunnelisse, et vanalinna pool välja tulla. See oli hetkel ainuke võimalus tema eest ära saamiseks- vanalinna tänavate labürinti kadumine.
"Annie!" Kuulsin teda vihaselt enda selja tagant hüüdmas. Ta on õnneks piisavalt eemal veel, niiet ma suutsin põigata kõrvaltänavasse ilma, et ta seda oleks näinud.  Jooksin veel päris pikalt, vältides suuremaid tänavaid ja lõpuks astusin ühte baari. Baaris sees oli tugev alkoholi lõhn ja lällavad kliendid. Melu oli vali ja rahvast oli palju.
"Oma jooke siin juua ei saa," sõnas baarmen kui leti äärde astusin. Noogutasin ja tõstsin joogid leti peale lihtsalt.
"Mida sa soovid?" Küsis seesama baarmen nüüd viisakamalt. Vaatasin korra ta nimesilti rinnas. Ta oli liiga kuum, et siin sellises baaris töötada, aga kes olin mina, et siin kritiseerida kellegi karjääri valikuid. 
"Rumm koolaga." Ta võttis rummi pudeli riiulilt ja valas väikse törtsu klaasi põhja. Ma oleks eelistanud küll kangemat koksi, aga las siis jääda nii. Kummutasin kõik alla ja maksin koksi eest. Ma tõesti pidin nüüd koju minema.

Koju jõudes istusin diivanile, panin teleka tööle ja võtsin oma joogid uuesti näppu. Ma tahtsin mitte tunda, aga see paneb mind rohkem tundma.  Ma pole arvatavasti lihtsalt piisavalt joonud. Lõpuks kui olin endal silme eest häguseks joonud ja ei püsinud enam püsti, otsustasin, et nüüd aitab. See aidanud mind mitte karva võrdki. Mida enam ma jõin, seda enam ma kahtlesin endas.
"Pslyn vastd nullr"  saatsin veel Rasmusele. Mitte mingit vastust ei tulnud poole tunni jooksul. Ma ei armastanud teda ju, ma ei saanud. Ma ei teadnud teda piisavalt. Samas, kui see pole armastus, siis ma ei tea mis on. See oli hullumeelne, mida ma hetkel tundsin. Mingil hetkel ma lihtsalt vajudin enda vaiksete nuuksete saatel magama.

***

Hommikul ärkasin selle peale, et keegi peksis välisust meeletu jõuga. Mul oli selline tunne nagu keegi peksaks mu pead samas rütmis. Mul oli kohutav peavalu ja süda läikis. Läksin ust avama ja seal seisis Kalle. Ta oli maruvihane.
"Miks sa tööle ei tulnud?"
"Ma saatsin sõnumi, et ma ei tule."
"See ei loe, sul on kohustused. Sa ei saa lihtsalt kohale mitte ilmuda."
"No näed saan ja seda ma eile ka praktiseerisin."
"Oled sa joonud? Sa lausa lehkad alkoholi järgi."
Mees astus minust mööda ja suundus elutuppa. Mu liitrine jook vedeles põrandal ja seal oli umbes veerand ainult alles.
"Kellega sa jõid?"
"Üksi, mul ei ole ju enam kellegagi aega koos veeta," vastasin teravalt. See vestlus tekitas mulle peavalusid. Ma ei tahtnud teda siia.
"Kui sa kavatsed veel tööle tulemata jätta, siis ma ei maksa enam poolt su üüri."
"Tore, ma ei taha nagunii, et sa seda maksaks."
Ta mõtles natuke.
"Sa kolid minu juurde, kui sa oma lapsikut käitumist ei lõpeta!"
"Mida? Mina sinna majja enam oma jalga ei tõsta. See siin on minu kodu nüüd. Sa võid maksmata jätta, ma saan ise hakkama endaga. Mul ei ole vaja lapsehoidjat endale siia. Sina vaata, et su pojast normaalsem mees kasvaks kui sinust parem."
Ma teadsin, et see tegi haiget talle.
"Nüüd hakka palun minema, mul ei ole tuju sinuga siin vestelda. Mul on tähtsamaidki asju teha, kui sind lõbustada."
Ta näitas käega rummi pudeli poole, "See siin on tähtsam, jah?"
"Jah, kõik muu on minu elus tähtsam kui see töökoht ja kui sina."
"Selge, eks vaata kuidas edaspidi hakkama saad siis."
Mees keeras selja ja tõmbas enda järelt ukse pauguga kinni.