Strippari Päevikud (Pausil)

16. Peatükk

Hommikul, kui Rasmus ära läks, kavatsesin minna Kallega rääkima. Mul oli vaja öelda talle otse kõik välja.  See ei saanud jätkuda nii, et ta käitub minuga sihtasutus ja siis ilmub minu juurde. Ma pidin talle kõik välja ütlema. Ajasin end voodist üles, võtsin kohvi, mille Rasmus oli teinud ja sõin kaks võileiba. Ma venitasin meelega kodus olemist, sest ma kohati kartsin, mida tänane päev tuua võib. Lõpuks kui ma sain pesus käidud, riide pandud, juuksed kuivatatud ja voodi korda tehtud otsustasin, et ma pean nüüd tänasele päevale vastu astuma.

Kui ma tavaliselt jalutan üpris kiirelt, siis täna ma nautisin oma jalutuskäiku värskes õhus. See tegi mu pea selgemaks selle osas, mida ma Kallele ütlema pidin ja mida ma üleüldse oma elult tahan. Kõik on liikumas paremuse poole. Ma olin rahul hetkel kõigega enda elus, peale Kalle ja selle töökoha. Kui ma lõpuks Kalle aia taha jõudsin, vaatasin, et ta auto oleks ikka hoovis. Jälgisin enda ümbrust selle asemel, et aeda siseneda. Ma hakkasin vaikselt närvi minema, ma kartsin talle kõike näkku öelda. Selle asemel imetlesin ta uhiuut BMW F11 ja kiviaeda, mille ääres oli veel omakorda puusa kõrgune elupuu hekk. Aial on metallist värav, see on üks nendest kaugjuhitavatest, mis puldiga lahti käib. Väravast esiukseni viib sillutatud tee, mis jaguneb kaheks. Üks läheb hoovi ja teine hoovis asuva väliköögi juurde. Kõik siin oli nii uhke ja üle paisutatud. Kui ma lõpuks oma närvi alla surusin, suundusin välisukse poole. Koputasin tugevamini kui oleksin tahtnud, mille peale end mõtteis kirusin. Läks mõni sekund mööda ja uks vajus lahti. Kalle seisis uksel, näol muie.
"Ma mõtlesingi juba, et kas sa jäädki lihtsalt aia taha seisma või tuled edasi ka."
"Sa nägid seda?"
"No ma köögis kohvi juues nagu märkasin jah. Raske mitte märgata kui keegi kümme minutit su aia taga passib."
Tal oli ilmselgelt hetkel naljakas, mul oleks ka arvatavasti kui ma tema positsioonil oleksin olnud. Huvitav, kui naljakas tal siis saab olema, kui ma talle ütlen, et ma ei vaja teda enam enda ellu ja lahkun töölt.
"Noh, ilus poiss näitas oma tõelist palet lõpuks, et siin oled?"
Okei, ta tõesti ajab mind vihale oma jutuga juba.
"See 'ilus poiss' pidi hommikul kooli minema. Minu ja tema vahel on kõik korras. Ma tulin sinuga muudel põhjustel rääkima."
"Annie, anna andeks.. anna andeks, et ma sind eile tõukasin ja et ma selle tõpra kohta kogu aeg õelaid kommentaare teen. Ma ei taha ju sulle haiget teha."
"Ja sa teed edasi neid õelaid kommentaare.."
"Palun vabandust. Millest sa täpsemalt rääkida tahtsid?"
"Esiteks sellest, et see on nõme, kuidas sa tööl üritad kõik minu vastu keerata. Sa käitud totaalselt lapsikult."
"Anna andeks ka selle eest, see oli tõesti lapsik," nõustus ta.
"Nii, teiseks ei taha ma enam, et sa mu korterisse tuleks. Ma maksan seda ise edasi ja mul pole vaja, et sa seal kogu aeg käiksid mul silma peal hoidmas. Ma saan ise endaga väga hästi hakkama."
"Okei, saab tehtud."
"Kolmandaks, ma ei tööta sinu juures enam. Ma vaatasin erinevaid töökuulutusi eile ja ma leidsin päris mitu sobivat, saatsin oma cv'd laiali ja jään nüüd vastuseid ootama."
"Mida? Sa ei saa lihtsalt ära minna. Teiseks, ma ei pea laskma sul päeva pealt ära minna, mul õigus sind veel kuu aega kinni hoida."
"Ma teadsin, et sa seda ütled, tänu sellele ma panen sind valiku ette. Sul on kaks valikut nüüd. Sa oled mu elus edasi, kui mu sõber, sel juhul kindlasti sekkumata minu suhtesse, aga lased mu päeva pealt vabaks. Teine variant on see, et ma töötan seal veel kuu aega, aga peale seda kuud ei taha ma sinust enam midagi kuulda ega sind näha."
"Sa ei saa seda teha."
"Näed saan ja just tegin. Valik on sinu."
"See on väljapressimine!"
"Isegi kui on, siis sa tead väga hästi, kui väga ma vihkan seda tööd. Viimasel ajal vihkan ma sind ka muidugi, sest sa käitud nagu väike laps. Kui sa ei suuda leppida sellega, et ma Rasmusega olen, siis sa ei saa kuuluda mu ellu."
"Ei, kõik on korras, ma saan hakkama sellega. Ma luban, et ma üritan parem olla."

Kalle pakkus mulle kohvi, mille võtsin hea meelega vastu. Me rääkisime oma asjad enam-vähem selgeks ja peale mõningast jutu ajamist pöördusin ma koju. Ütleme ausalt, see läks palju paremini kui ma ootasin. Ma olin veendunud, et see lõppeb sellega, et me karjume üksteise peale. Ta oli mõistvam, kui ma oodanud olin, mille üle ma olin õnnelik. Jah, ma mõtlesin siia tulles, et ma lõikan ta enda elust välja lõplikult, aga ta oli mulle alati olemas kui mul on olnud seda vaja. See tundus tema suhtes ebaaus nagu ma oleks teda ära kasutanud. Ma tegelikult ju mingil määral kasutasingi, aga see ei olnud otseselt tahtlik. Koju jalutades käisin poest läbi, et süüa osta. Tahtsin Rasmusele midagi head õhtuks süüa teha. Ta lubas vähemalt mulle, et ta tuleb õhtul tagasi, niiet ma mõtlesin teha sellest väikse koduse kohtingu. Ostsin ka küünlaid koju, et söögilauale asetada.