Strippari Päevikud (Pausil)

18. Peatükk

Taastusravil jagasin tuba ühe tüdrukuga, ta nimi oli Kadri. Tal olid krussis pruunid juuksed, mis olid peaaegu õlgadeni. Ta nägi välja nagu nukk oma lokkidega. Kadril olid hallid silmad ja meeletult tumedad ripsmed, mis tõid ta silmad veelgi enam esile. Ta oli väga ilus, naeratus oli perfektses reas ja ühel põsel väike põselohk, mis tuli väga harva esile. Ta oli ilus ka ilma üritamata. Ta oli üks nendest neidudest kindlasti, keda koolis kõik tüdrukud kadestasid. Oleks ta minuga samas koolis käinud, siis ma oleks arvatavasti ka üks nendest olnud. Peale ta ilu, oli tal veel vapustavalt hea huumori meel.

Ma olin siin juba paar päeva olnud, niiet meil oli aega Kadriga tuttavaks saada. Ta oli minust kolm aastat noorem, niiet ta oli kakskümmend kaks. Ta oli kokaiini sõltlane. Ta oli siin olnud mitmeid kordi, iga kord kui välja sai, pöördus tagasi oma sõltuvuse juurde. Mul oli kahju temast, ta tundus nii tore. Elul on keerulised keerdkäigud, mida mul on raske mõista. Ma ei saanud aru, mis ta kokaiini juurde viis. Samas ega paljud ei mõistnud seda minu puhul ka.

Mulle iseenesest meeldis siin, kõik siin olevad inimesed mõistsid, mis tunne see on, keegi ei kritiseerinud kedagi nende halbade otsuste pärast. Kui isegi kritiseerisid, siis nad oskasid seda hästi varjata. Meile oli määratud korralik psühholoogiline ravi, rühma teraapia ja palju füüsilist trenni. Ma ei tea, mida see trenn aitama peaks, aga ma ei kurtnud selle üle. Grupi teraapia oli mu lemmik, ma ei olnud veel peale enese tutvustuse seal sõna võtnud, sest ma ei tundnud end mugavalt, aga kuulda kõikide nende võõraste probleeme, mis olid sarnased minu omadega- see oli hea tunne. Mitte sellepärast, et ma soovin neile halba, vaid sellepärast, et ma tunnen ennast enda vigade pärast paremini. Ma suudan neid paremini aksepteerida ja kogu selle asutuse point ongi aksepteerimine. Aksepteerimine, et sa oled sõltlane ja selle valjult välja ütlemine, sest kõige eitamine ei aita sul paraneda, see veab sind auku tagasi. See on lõpmatu nõiaring. Kui sa ei tunnista probleemi, siis sa ei saa ka sellega võidelda, niisis otsustasin mina peale esimest teraapiat, et ma tahan paremaks saada. Siin rehabilitatsioonis ei olnud ainult narkomaanid, siin olid alkohoolikud ja suitsetajad ka, kes mujalt abi ei ole leidnud, aga sõltuvused on need kõik. Tagajärjed on lihtsalt erinevad.

Ma imestan seda, kui mugavalt ma ennast siin tundsin. Jah, mul oli ka neid aegu, mil ma istusin vetsus ja oksendasin, tahtsin tunda enda käes süstalt ja tunda heroiini voolamas mu veenides, aga Kadri oli siin. Ta istus minuga vetsus, hoidis mu juukseid ja silitas selga, lubades, et see läheb paremaks. Ma teadsin, et läheb. Ma olin väga tänulik, et ta siin oli ja mind omaks võttis.
"Sa tulid ise või keegi tõi sind?" Küsisin Kadrilt, kui me oma toas istusime ja niisama juttu ajasime jälle. Ma olen iga kord vanemate tõttu tulnud, nad ei jäta mind rahule."
"No mu vanemad viskasid mu välja üldse, kui teada said. Ma elasin aastaid tänavatel põhimõtteliselt."
"Kuidas sa nüüd üldse siia sattusid?"
"Ma kohtasin ühe kutiga, ta on reaalselt piltilus, mis oleks pidanud olema mulle kohe ohumärgiks, aga ma arvasin, et ta tõesti on huvitatud minust. Ühesõnaga, ma ei olnud peaaegu 4 nädalat midagi tarvitanud kuni ta ütles mulle, et ta võttis mind kui lihtsalt mängu. See oli mu murdepunkt. Edasine pikk jutt, aga lühidalt kokku võttes, ma üritasin end üledoosiga ära tappa, ta leidis mind mu korterist, viis mu haiglasse ja kui välja sain, siis lohistas mu siia."
"Sa tõesti meeldid talle."
"Ei, ta väljendas ennast piisavalt selgelt. Ma ei usu, et ta kunagi üldse minu peale mõtles."
"Kui sa ei meeldiks, ei oleks sa praegu siin ju."
"Ta tegi seda pigem süümepiinadest."
"Ma ei usu väga."
"Kuule ausalt, see kõik võis alata valedel põhjustel, aga see võib lõppeda õigetel. Ma arvan, et sa peaksid talle võimaluse andma."
"Ja unustama kõik muu?"
"Kas sa tahad väita, et sa pole kunagi midagi valesti teinud ja lootnud, et keegi andestab sulle?"
Ma ei vastanud talle, ma teadsin, et ma olin teinud vigu, meeletult palju veel ja viimaseks neist oli Kalle. Ma tean, et see tegi Rasmusele haiget, ma tahtsingi seda, aga samas ma langesin täpselt sama madalale kui tema. Mina olin kõiges sama süüdi, kui tema. Õnneks mul oli siin aega järele mõelda enda tegude üle. Nüüd ma vähemalt saan enne mingite otsuste langetamist natukenegi eemal olla temast, sest kui ta on lähedal, ei mõtle ma selgelt.

***

"Nii, kas alustame järjekordse teraapia tunniga?" Küsis meie terapeut, proua Kalju.
"Meil on täna uus liige siin, Erkki. Palun tutvusta end mõne sõnaga," lisas ta.
"Mina olen Erkki, ma olen narkomaan. Kakskümment kuus aastat vana ja vallaline," üritas ta naljatada.
See hääl.. Sellest on aastaid möödas, aga ma tunnen selle alati ära. Tõusin püsti ja jooksin teraapiast välja.
"Annie, oota," hüüdis Kadri ja jooksis mulle järgi. Ta ei olnud üksi.
Keerasin ümber, näidates näpuga Erkki poole, "Mida sa siin teed?"
"Seda mida sinagi, tahan oma elu tagasi saada."
"Minu elu oleks mul alles, kui sind poleks olnud."
"Siis sa küll ei kurtnud selle üle," ütles ta muiates.
Kadri vaatas meid segaduses olles.
"Te teate üksteist?"
"Teadsime, kuni ta otsustas lihtsalt ära minna nagu kõik teisedki."
"Ära maali minust nii halba pilti siin, sa ise ei hakanud kordagi vastu, sind ei huvitanud absoluudselt kas ma lähen või jään."
"Kurat ma olin aines siis."
"Pole vabandus, vähemalt mitte piisav."
"Nagu ikka on kõik teised süüdi sinu tegudes, jah? Ma mäletan väga hästi igat su jama, mis sul oli ja pärast süüdistasid mind nendes kõigis."
"Ma tegin kõiki neid asju sinu pärast, niiet ilmselgelt olid sina igas mu jamas süüdi."
"Mine kasva suureks!"
Tormasin minema, jooksin oma tuppa ja lõin ukse pauguga kinni. Mu turvaline paik siin on rikutud. Ma just mõtlesin, et täna ma hakkan teraapias neile rääkima, kui läbi ma omadega olin, aga nüüd kui ta siin on, siis ma seda teha ei kavatse. Tal ei ole vaja teada, mis mu elus toimub. Ta jättis mind kunagi teades, kui raske mul oli peale seda, kui vanemad mu välja viskasid. Kadri sisenes tuppa ja istus mu kõrvale. Ta pani oma õblukesed käed ümber minu ja tõmbas mind vastu ennast. Hakkasin lahinal nutma, tundes, et kogu mu vaev on ilma asjata olnud. Iga kord, kui ma suudan mingeid edusamme teha, tuleb keegi ja lammutab selle kõik. Kallistasin Kadrit vastu, hoides temast tugevalt kinni, vappudes ta habraste käte vahel. Ta käed nägid välja nagu need läheks katki kohe. Need olid nii peenikesed. Ta rääkis mulle, kuidas ta enda sõltuvuste kõrvalt võitleb ka anoreksiaga. Ta ei ole seda kõike ära teeninud.
"Kõik saab korda," sosistas ta vaikselt.
"Tema pärast ma hakkasingi tarvitama."
"Vaatame, räägime terapeudiga, äkki saame sulle teise teraapia aja."
Tõusin korralikult istukile tagasi ja pühkisin oma pisarad ära.
"Aitäh sulle, sa oled liiga hea."
"Võib-olla, aga sul on vaja kedagi head hetkel, kes oleks sulle toeks."
"Ma pole seda ära teeninud."
"Selle vaidluse pead iseendaga pidama, sa tead mida ma sellest arvan."
Noogutasin ja naeratasin talle õrnalt.
"Aitäh!"
Ta naeratas vastu, tuues nähtavale enda põselohu.