Strippari Päevikud (Pausil)

5. Peatükk

Hommik jõudis kiirelt kätte ja nagu ma arvasingi, siis päiksetõusu ajal oli kõige külmem. Kõige hullem oli see, et ma lõpuks ei tundnud enam külma vaid mul hakkas soe ja tuli uni. Ma sundisin end üleval püsima. Üritasin kuhugi poole jalutada, et metsast välja saada. Üritasin nii ka uinumist vältida, sest ma ei taha veel külma pärast surra.

Lõpuks kui päike tõusnud oli ja kell arvatavasti umbes kaheksa saanud, hakkasin kuulma autosid. Keerasin end koheselt sinna, kus poolt müra kostus. Üritasin joosta, et kiiremini tee äärde jõuda, kuid koperdasin pidevalt oksade ja maa sisse vajunud sammaldunud lohkude pärast, mis teele ette jäid.

Tee äärde jõudes ei saanud ma aru kuhu mind toodud oli. Jalutasin mööda tee äärt ja üritasin leida mingeidki tee silte, kuid mitte miski ei aidanud kaasa enda asukoha teada saamisele. Nägin kaugemalt sinist silti, kuid ei suutnud välja lugeda, mis seal kirjas oli. Kiirendasin sammu, et teada saada, kuhu ma seekord sattund olen.

Koonga

Niiet seekord siis Pärnumaa? Mul polnud sentigi raha, telefoni aku oli tühi ja mitte ühtegi võimalust koju saamiseks. Ma olen lihtsalt üks läbi kukkunud idioot.

Jalutasin mööda asfalti, mis tundus lõputult pikk ja jäin ootama, et tuleks kasvõi mingisugunegi maja, kust abi küsida. Kas siis telefoni laadijat või mingitki suunda kuhu poole minna, et Tallinna jõuda. Jalutasin oma paar tundi ja tundsin, et enam ei jaksa, aga nägin taamal kõrgumas suurt maja. Elumaja moodi see ei tundunud, aga vist mingi tööstushoone.

Koonga ülevaatluspunkt

Jäin lootma, et keegi ikka tööl ka oleks. Uks oli pärani lahti ja jäin otsima kasvõi üht ainsat hingelist.

"Halloo?"

"On siin keegi?"

Vaikus. Järsult läks üks kõrvaline uks lahti ja suurde ruumi astus pikk hallipäine mees. Välimuse järgi pakuks talle vanuseks umbes kuuskümmend.

"Mis vaja?" küsis mees karedal häälel.

"Kas teil telefoni laadijat oleks? Või kas te saaksite kasvõi näidata kuhu poole ma peaksin minema, et Tallinna lõpuks jõuda."

Mees alguses mühatas ja seejärel kõneles. "Ah, et Tallinna? Neiu kas te ei tea siis, et alkohol on tarkade inimeste jook?"

"No palun, ma pean koju jõudma."

"No laadijat ma võin anda, kui sul on sama, mis mul pakkuda on."

"Peenike nokia laadija on minul."

Mees tõi mulle laadija ja ma sain telefoni laadima panna. Ootasin natuke, et telefoni aku saaks natukenegi laetud ning seejärel lülitasin telefoni sisse. Valisin kontaktide nimekirjast Kalle nime ning ootasin korra. Ma ei teadnud, kas on hea mõte talle helistada, aga kuidagi pidin ma siit ära saama. Lõpuks vajutasin telefonil rohelist klahvi ning jäin ootama, et telefon kutsuma hakkaks.

"Kalle?"

"Mhh?"

"Ma olen hädas. Ma olen Koongas, Pärnumaal, ma ei saa kuidagi koju."

"Mida sa, plika, sinna ronisid?"

"Ma sattusin jamadesse, mind rohkem nagu toodi siia."

"No ma tulen järgi sulle, aga sa pead mulle hiljem ära rääkima, mis täpsemalt juhtus."

"Tule siis Koonga ülevaatluspunkti."

"No püsi seal siis. Ma hakkan kohe sõitma."

Ma olin kuradi väsind ja kuna neil oli puhkeruumi taoline tuba siin, kus oli diivan, siis otsustasin end pikali visata, et natukenegi normaalselt puhata. Silmad vajusid vägisi kinni ning varsti ma suikusingi juba unedemaale üle.

***

"Sa magasid, kui ma kohale jõudsin."

"Sa arvasid et siis sul on õigus mind autosse tassida ja enda juurde jälle lohistada?"

"Miks sa vihane oled, sa ise kutsusid mind ju?"

"Su naine vihkab mind, ta suutis seda eelmine kord juba piisavalt selgelt väljendada oma pilkudega."

"Ära tee tast väljagi, me nagunii varsti lahutame ja siis sa ei pea teda nägema."

"Sa ei tohi nii rääkida! Te olete abielus, sul on pere, sul on laps. Ma ei taha teie vahele sekkuda."

"Sa ei sekkugi. Meie abielu on ammu läbi- me ei ole aastaid isegi ühes toas maganud."

Woaaah, polnud vaja teada tema ega ta naise isiklikke suhteid omavahel. Ma ei taha olla mingi vahe lüli kellelgi. Ma olin meelitatud sellest, et Kalle tahtis head mulle, aga see on juba liig. Ma teadsin, et see ei saa enam nii jätkuda, aga ma ei osanud ka kuidagi sellele piiri panna. Kalle tassis mind jälle enda juurde, seekord viis mind enda voodisse ja lebas mu kõrval voodis, hoides mind kaisus. Kõige ebameeldivam oli kogu asja juures see, et ta oli mult riided ära võtnud.

Kirsiks tordil pidi ta naine ka veel tuppa astuma. Ütleme ausalt, mul tõesti oli piinlik ja häbi. Kalle nägu oli pigem lõbus ja nalja täis, aga mina surin sisimas häbisse. Ma ei tahtnud siin olla. Selles samet kardinatega toas, mis tundus mulle hetkel rohkem vangla kongina, kui luksus toana. Pole just eriline luksus magada mingi paksu vanema meesterahva kaisus kui ta naine sisse astub. Türa ma talle üldse helistama pidin. Ma olen täielik idioot.

Sellistel hetkedel ei jätku mul sõnu kirjeldamaks kui väga ma ennast vihkan. Nagu näha siis ikkagi jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Mina pole oma eluea jooksul veel suutnud ära surra. See on imeks pandav lausa. Praegu sooviks et see ei oleks nii, et ma olekski kuskil üledoosi surnud või mida iganes, peaasi et enam siin ei oleks.