Strippari Päevikud (Pausil)

15. Peatükk

Rasmus

Kui me peale seksi voodis lebasime, siis lasin enda sõrmedel mööda ta keha joosta. Tal tekkis kananahk ihule ja itsitas vaikselt. Ta oli vapustav. Nendel päevadel, mil ma eemale hoidsin temast, tahtsin mitmeid kordi talle vastata, juba ainuüksi selleks, et ta häält kuulda. Ma ei pidanud midagi ju ütlema, kuigi ma tean, et ma oleks kõik palju hullemaks teinud. Ma oleks kindlasti midagi lolli öelnud või vaikides jätnud talle mulje, et ma ei hooli. Alguses oli see ainult mäng minu jaoks, ma tahtsin proovida midagi uut, näha kui lihtne on ta ära sebida. Ütleme ausalt, ma arvasin, et see saab raskem olema. Ma ei osanud oodata seda, et mul endal nii kiiresti nii sügavad tunded ta vastu tekivad. Nüüd ma pidasin vajalikuks teda kaitsta kõige halva eest siin maailmas. Ma tahtsin, et ta seal ei töötaks enam, ma olin nõus kasvõi kohe täna temaga kokku kolima ja ise rahaliselt meid mõlemaid toetama, aga ma tean, et me peame vaiksemalt võtma. Kui me liiga rutakalt liigume, võime kõik vussi keerata.

Annie hingamine muutus sügavamaks ja aeglasemaks, millest järeldasin, et ta jäi magama. Lasin oma käel vajuda ta juustesse ja silitasin ta tuhm blonde juukseid. Need olid nii pehmed ja siledad. Ta nägi nii rahulik välja praegu. Ma tahtsin näha ta rohekas siniseid silmi. Kui ta mu ees põlvili oli, siis üritasin võimalikult palju talle otsa vaadata, et lihtsalt jälgida ta silmi. Need olid rabavalt ilusad. Ma tahtsin mäletada neid alati. Ma arvan, et ma enne tänast ei saanud isegi aru, kui väga ta mulle korda läks. Ma küll nägin teda linnahalli katusel nutmas, kui ma olin sinna mõtlema suundunud. Ta istus täpselt seal, kus mina seisin meie kohtingul. See vaatepilt tegi mulle haiget ja ma otsustasin enne lahkuda, kui ta mind märkab. Ma ootasin natuke eemal ja jälgisin teda varjudest. Ma jälgisin seda, kuidas ta seal Selveri kõrval jõi ja kuidas ta ära jooksis, kui keegi lähenes talle. Ma ei mõistnud seda, aga võib-olla nii ongi parem. Äkki seekord ta räägib mulle ise, enne kui keegi teine seda teha jõuab.

Kuulsin välisust avanemas, niiet üritasin end vaikselt Annie alt minema libistada, ilma teda äratamata. Tõstsin talle teki peale ja endale võtsin kapi küljes olevast nagist rätiku. Just sel hetkel, kui hakkasin ukse linki alla vajutama läks uks lahti ja seal seisis Annie ülemus. Lükkasin ta elutuppa tagasi ja järgnesin talle sinna.
"Mida sa siin teed?"
"Parem küsimus on see, mida sa siin teed? Sa kohe üldse ei oska eemale hoida?"
"No ma arvan, et minul kui kutsutud külalisena on siin hetkel rohkem õigust olla, kui sinul."
"Mul on oma võti, niiet ma olen enamat kui lihtsalt kutsutud külaline."
"Miks sul võti on?" Küsisin uskumatult.
"Sest see on minu ja Annie ühine korter."
Tundsin kuidas viha minus kasvab. Ta irvitas mu üle, ma teadsin, et sellel kõigel on mingi seletus, aga ma pidin seda Annielt küsima. Ta ei saa ju selle mehega koos olla. Ta ütles, et viimasest korrast on palju aega möödas, seda oli ka tunda, ma arvasin korra, et ta on süütu, sest ta oli nii faking tihke.
"No sitt lugu siis, paistab, et isegi kui te elate koos, siis mina olen saanud temalt enamat kui sina. See tuss ei oleks nii tihke muidu." Ma provotseerisin teda tahtlikult. Ma tean, et tal on Annie vastu tunded. Nüüd oli tema nägu viha täis ja ma teadsin, et ta kavatseb mind kohe lüüa.
"Sa ei kujuta ettegi, kui hea ta oli. Ta oli nii valmis mu jaoks, peaaegu tilkus erutusest."

Tundsin paremas põses teravat valu, see raibe lõigi mind, aga just täpselt seda mul vaja oligi. Kuulsin magamistoast sahinat, Annie ärkas üles. Ta ülemus lõi mind veel, ronides mulle peale, ma lasin tal seda teha, ma tahtsin, et Annie näeks teda sellisena nagu ta tegelikkuses oli. Karl või Kalev või mis iganes selle kuradi vanamehe nimi oli. Kui magamistoa uks lahti läks, nägin Annie pilku korra. Ta silmad olid täis õudu.
"Mis siin toimub, Kalle kao maha ta pealt!"
Niiet ta nimi oli Kalle.. Annie üritas Kallet ära kiskuda, aga mees lükkas Annie ümber ja ta kukkus peaga vastu seina. Raputasin mehe enda pealt maha ja ruttasin Annie kõrvale. "Annie? Kas kõik on korras?" küsisin vaikselt. Ta tegi silmad lahti ja pani käe enda pea peale.
"Miks sa siin oled, Kalle? Ma ei taha sind siia!" Ütles ta jõuetult.
"Annie, anna andeks, ta provotseeris mind." Tegin süütu näo pähe.
"Ta lihtsalt tuli mulle kallale, ta ei kannatanud seda vaatepilti, mis talle vastu vaatas arvatavasti." Ma teadsin, et Annie usub mind.
"Kalle, mine ära, ma ei taha sind siin enam näha. See on minu korter. Sul ei ole õigust siia sisse marssida, kui sul tuju tuleb."
Vaatasin Kalle poole ja naeratasin talle võidukalt. Ta vaatas mind vihase pilguga.
"See ei lõppe siin, poja. Sa saad veel minust kuulma. Sa veel näed, et ta valib minu, kui saab aru milline sa oled." Ta keeras selja ja jalutas minema. Võtsin Annie enda käte vahele ja viisin ta magamistuppa tagasi, sättides ta pea padjale.
"Miks tal korteri võti on?"
"Kuna ta oli ainuke inimene, kes mind aitas, siis ta käis mind kontrollimas, et ma ei hakkaks uuesti süstima. Ta käis mu jama kokku korjamas, kui ma end võõrutasin. Ma suutsin ise sel ajal vaevu end liigutada, aga minu ja tema vahel ei olnud midagi. Ta aitab mul ka korteri üüri maksta, või noh, aitas. " Noogutasin ta jutu peale, mõeldes mida öelda, kuid ta jätkas.
"Tal on naine ja poeg.. oli, oli naine. Nad lahutavad hetkel. Nüüd kui sina mu ellu tulid, siis ta ei suuda aru saada sellest, et ma ei näe teda nii. Mitte nii nagu sind.

"Sa oleks võinud mulle varem rääkida, ma oleks aru saanud."
"Millal varem? Siis kui sa minuga ei rääkinud? Ja täna mul ei olnud väga võimalust rääkida."
Okei, ta jutus oli iva. Ma tegin ise talle selle olukorra nii võimatuks, et tal polnudki võimalust seda rääkida. Kurat, mind ajas vihale see, kuidas ta siia marssis ja käitus nagu ta oleks omas kodus. Kuidas ta üritas mind arvama panna, et tema ja Annie vahel on midagi. Surusin käed rusikasse. Ma tahtsin talle õppetunni anda, näidata, et Annie on minu mitte tema. Annie ei vaataks iial tema poole sellise pilguga. Ta ei vaataks teda kunagi pilguga, mis on täis iha. Üritasin endale selgeks teha, et ta tahab ainult mind, kuigi ma teadsin, et see nii on. Ma ei pidanud seda endale selgeks tegema, see oli ilmselge. Ta oli minu ja seda ta näitas enne piisavalt hästi.