Strippari Päevikud (Pausil)

14. Peatükk

Tööle minnes, hoidsid kõik minust eemale, ka Emery, kes aeg ajalt ikkagi minuga rääkida varem üritas. Nad kõik vaatasid mind kõrvalt ja sosistasid midagi. Kalle kavatses mu elu põrguks muuta, ma teadsin seda. Vahetasin oma riided ära ja astusin lavale. Tegin kõike nii nagu tavaliselt ja käisin rahva seas ja pakkusin kõigile seda, mida nad tahavad. Ma ei saa eitada, et ma lootsin teda näha siin. Ta ei tunne sinu vastu sama. Ma pean oma aju välja lülitama. Ta ütleb kõige valusamaid asju just siis, kui mul seda absoluudselt vaja pole. Kliendid viskasid tavapärasemast enam tippi ja ma ei kavatsenudki seda Kallega jagada enam. See oli minu raha kõik siiski, tema pole sellest sentigi teeninud. Tööpäev läks üllatavalt kiirelt mööda ja ma kiirustasin minema siit. Ma ei tahtnud kellelgi jalus olla ja mul polnud ka vaja vaadata seda, kuidas nad kõik midagi minu selja taga sosistavad. Astusin klubist välja ja liikusin bussipeatusesse, kus ma iga kord enda bussi ootan. Peatuses kuulsin tuttavat häält telefonis rääkimas ja mul jäi hing kinni. Vaatasin ringi, otsides seda mahedat häält, mis mulle mõjus nagu narkootikumid varem. Leidsin rahva seast ta kuldpruunid silmad ja nägin kuidas ta näoilme leebus. See ei tundunud just eriti meeldiv kõne olevat.
"Ma helistan sulle tagasi," ütles ta ja lõpetas kõne, sättides telefoni tasku tagasi.

Ta vaatas mind ettevaatlikult.
"Tere," ütlesin vaikselt, "anna andeks mulle. Ma tahtsin rääkida sulle varem, aga ma kartsin, et sa reageerid täpselt nii nagu sa reageerisid."
"Ma arvan, et see on enamuste loomulik reaktsioon. See pole just eriti tavaline nähtus, et selline neiu nagu sina on sõltlane."
"Ma tean, anna andeks. Mul on ausalt parem. Ma suudan oma elu ümber pöörata. Palun lase mul seda tõestada sulle."
"Ma ei tea, Annie.. Mul on aega vaja. See ei ole selline asi, millega saaks rutakaid otsuseid teha. Sa meeldid mulle, väga meeldid, aga see on keeruline. See ei peaks olema nii keeruline."
"Palju sul aega veel vaja on?" Ma kartsin, et ta ei kuule mind, sest mu hääl tuli välja vaevu kuuldava sosinana.
"Ma ei tea.. Kavatsesid sa üldse kunagi rääkida mulle?"
"Jah, ma lihtsalt ootasin seda, et sa õpiks mind tundma natuke paremini. Ma ei taha, et sa arvaks, et ma olengi lihtsalt see sõltlasest plika. Viimased päevad on olnud põrgulikud. Ma jõin ennast täis esimest korda.. See ei meeldinud mulle." Turtsatasin naerda korra ja mõtlesin oma tuuma pohmelli peale, mis mul oli.
"Enamustele ei meeldi.. Miks sa jõid üldse?"
"Ma ei tahtnud tunda enam.. Sellepärast narkootikumid olidki nii ahvatlevad minu jaoks alati, ma eo tundnud sellist valu, kui ma olin aines. Kui ma jõin, siis kogu mu valu oli mitu korda hullem."
"Oh, okei. Ega sa vahepeal ei.. ei tarvitanud?"
"Ei.. aga tahtsin. Ma tahtsin vabaneda valust, aga ma lubasin endale, et ma ei pöördu nende poole enam."
"Mis su meelt muutma pani?"
"Sina.. ma teadsin, et kui ma nüüd uuesti heroiini poole pöördun, pole mul sinuga enam vähimatki võimalust." Ma kahetsesin enda ausust hetkel. Ma oleks pidanud oma keelt hammaste taga hoidma.

Rasmus võttis mu käest kinni ja tõmbas mind endale lähemale ja kallistas mind.
"Mul on hea meel, et vähemalt see suutis sind eemale hoida." Ta silitas hellalt mu pead ja ma kartsin, et mu põlved annavad järgi mu all. Kui ma üles vaatasin, et ta silmi veel korra näha, siis ta vaatas mind ja naeratas. Kui ta tugevaid käsi poleks mu ümber olnud, siis ma oleks siin maas arvatavasti märja loiguna. Tema käed olid ainsad, mis mind veel koos hoidsid.
"Sa tegid mu otsuse palju lihtsamaks."
Ta tõmbus minust eemale, aga toetas siiani oma käsi mu õlgadel. Ta tõstis ühe käe mu põsele ja silitas seda.
"Ma olin loll, arvates, et sa oled keegi, kes sa pole. Sa oled ikka ju sama Annie.. minu Annie. Sinu minevik ei muuda seda."

Tohutu suur kergenduse laine käis minust üle. Ma ei osanud oodata ta otsust nii vara või üldse sellist otsust. Ma olin kindel, et ta saadab mind lõpuks ikkagi pikalt. Ma hüppasin talle kaela, sõnaotseses mõttes ja suudlesin teda. See ei olnud selline nagu meie esimene suudlus. See oli kirglik ja kiire. See oli täis iha ja üksteise keha vajamist. Meie huuled liikusid perfektses rütmis. Me uppusime teineteise siin lihtsalt. Meil polnud sõnu vajagi ning ta tuli minu järel kui mu buss peatusesse jõudis. Me naersime bussis koos, sest see tundus nii idiootne, mida me teha kavatseme, aga me vajasime seda. Me mõlemad vajasime seda.