Strippari Päevikud (Pausil)

21. Peatükk

Kalle

Sellest oli nüüdseks nädal möödas, kui Annie helistas mulle nuttes. Nädal sellest, kui ma sain lõpuks enda tahtmise, aga nüüd ta oli kadunud. Ta ei olnud kodus, ta telefon oli väljas ja isegi see tõprast kutt, kes tal oli ei teadnud temast ka midagi. Ma otsisin spetsiaalselt ta üles, arvates, et ta teab kindlalt, kus see sinisilmne tüdruk olla võib. Ma arvasin, et nad leppisid ära ja ta läks tema juurde. Mõte sellest sõi mind seest, äkki see väike värdjas valetas mulle ja ta siiski on temaga. Ma ei saanud usaldada teda, sest ta üritaks mind nagunii Anniest eemale hoida. Turtsatasin omaette. Nagu tal õnnestuks kunagi üldse midagi teha selle vastu. Mina ja Annie oleme kokku loodud, tahab ta seda või mitte, see plika pole veel sellest aru saanud. Mind ajab kohati närvi see, kuidas ma üritan kõigest väest näidata talle, mida kõike ta minuga olles saaks endale lubada ja kuidas ta saaks ennast minuga vabalt tunda, aga ta lihtsalt ei näe seda. Tal ei oleks kunagi mitte millestki puudus, erinevalt sellest tudengi poisist ma saaks talle anda kõik mida tema siin ilmas tahta võiks. Ta ei peaks mind isegi armastama, ma oleksin lihtsalt talle olemas ja aeg-ajalt võiks muidugi seksi ka saada, aga see ei ole ju ainult seksis. Ta on imeline naine, kõik kes teda kunagi näinud on võiksid arvatavasti sama öelda. Isegi see Rainer või Rauno või kes kurat ta oli nõustuks minuga. Annie headus ja naiivsus on see, mis eraldab ta teistest. Nii öelda terad sõkaldest.

Ma käisin korduvalt Annie kodus, aga kõik oli alati samamoodi, mitte midagi polnud liigutatud, niiet ta polnud kordagi siin käinud selle aja jooksul. Kas ta põgenes minu eest? Kas temaga võis midagi juhtuda? Ma pean selle nolgi juurde uuesti minema ja temalt kõik välja pressima. Ta teab kindlasti midagi ja keeldub mulle rääkimast lihtsalt. Kui ta midagi teab ja seda minu eest varjab, siis ma näitan talle, milleks ma võimeline olen, mind ei huvita absoluudselt, mida Annie sellest arvata võib. See siin on minu ja tema vaheline ja kurat üritagu seekord ainult keegi vahele segada.

Istusin autosse ja sõitsin ülikooli, täna iseenesest kooli päev, niiet ta peaks seal olema. Kooli parklasse jõudes väljusin autost ja lähenesin koolile. Noored olid karjadena kooli ees nagu metsikud loomad, karjumas ja naermas oma tühiste naljade üle. Nägin, kuidas mind jälgiti, igalühel oma mõtetu versioon sellest, mida ma siin teen, aga kellelgi pole õrna aimugi, et ma siin selleks, et ühele nolgile koht kätte näidata.

Lähenesin poiste kambale, kellel tundus olevat sarnane stiil Rasmusega, koolis eralduvad kõik ju kampadesse, loogiline oleks, et nemad oleks tema kamp.

"Kas Rasmus täna siin?"
"Ei, ta oli eile selle blondi tibiga, sai jube kurjaks mu peale, kui ütlesin et see eit strippar on, lubas hambad välja lüüa," sõnas üks pruuni päi e poiss kambast. Tal olid jalas sinised lõhkised teksad ja seljas must pusa, millel oli Metallica logo.
"Vähemalt ühel asjal oleme me temaga samal meelel," ütlesin enne, kui teda lõin.
"Kuule vanaätt, mis sul viga on?"
"Annie kohta nii ei ütle! Rasmus võib-olla ei löönud sind sellepärast, et sa ta sõber, aga minu jaoks oled sa tühi koht."
"Oleks võinud enne vähemalt hoiatada!"
"Kuhu selles siis see üllatusmomendi lõbu jääks?" Muigasin ja lõin teda uuesti.
Seekord astusid ta sõbrad vahele ja lükkasid mu eemale.
"Sul on aeg minema minna," ütles järgmine poiss kambast. Ta juuksed olid peaaegu valged. Tal oli alumisel huulel väike must neet ja vasakul kulmul kolm rõngast reas.

Lükkasin nende käed endast eemale, kohendasin oma jopet ja keerasin neile selja.
"Mida vittu, mis see nüüd olema pidi," kuulsin enda selja tagant vaikset sositamist.

Ma teadsin, et Rasmus oli mulle valetanud, aga ma ei osanud neid kahte otsida ka kuskilt. Ma ei teadnud, kus Rasmus elada võis, Annie telefon oli väljas ja oma kodus ta pole käinud. Ma magasin oma võimaluse maha ka, et ta sõpradelt küsida aadressi või numbrit. Istusin autosse tagasi ja jäin vaikides sinna istuma.

"Kurat!"
Peksin rooli mõlema käega ja vajusin lõpuks peaga kätele, mis toetasid vastu rooli. Pigistasin sõrmed nii tugevalt ümber rooli, et mu punakad sõrmenukid muutusid valgeks ja sõrmed tuimaks muutusid.

Sõitsin sihitult mööda linna ringi, otsides mingitki viidet neile kahele. Ma helistasin linna lõik haiglad läbi, aga teda ei olnud kuskil. Lõpuks sõitsin koju, suundusin elutoa baari kapi juurde ja võtsin sealt pudeli Hennessyt. Ma ei vaevunud klaasi võtma, sest ma ei näinud hetkel mõtet juua viisakalt ja inimese kombel. Minu ainuke eesmärk hetkel oli lihtsalt pudel tühjaks teha.