Strippari Päevikud (Pausil)

17. Peatükk

Kalle läks eile õhtul natuke peale Rasmuse lahkumist ära. Ma tundsin ennast kohutavalt. Kõigepealt ütles Rasmus mulle, et ma olin tema jaoks ainult mäng ja peale seda ma pidin veel Kallega seksima. Mis mul viga on? Ma tõesti olin lits. Ma ei olnud mitte midagi enamat, kui need neiud, kes ennast ükskõik kellele ette viskavad. Ma vihkasin ennast hetkel, ma olin kõik hea enda elus uuesti kaotanud. Mul ei olnud jälle tööd, mul ei olnud Rasmust ja ma ei tahtnud Kallet hetkel näha. Mul oli häbi tema ees. Kogu eilne õhtu temaga oli suur viga, ma poleks pidanud talle üldse helistama.

Hetkel oli ainult üks asi, mis raviks mind. Mis teeks mu enam-vähem korda uuesti. Seadsin oma sammud kopli liinide poole ja sisenesin uuesti sinna kollasesse majja, kus ma olin varem peaaegu iga päev käinud. Ma olin uuesti alguses tagasi, aga mind ei huvitanud see praegu. Ma olin nii uhke enda saavutuste üle, nüüd aga viskan selle kõik minema, lihtsalt sellepärast, et keegi murdis mu südame. Ma olen idioot ja ma ei vääri elu. Ma lihtsalt viskan oma elu tuulde kogu aeg nagu see poleks midagi väärt. Ausalt öeldes, kui ma varem ikkagi tundsin mingit lootust enda suhtes ja nägin kasvõi mingit väikest võimalust, et ma tulen sellest välja, siis nüüd see enam nii polnud. See siin on see kes ma olen ja kelleks ma jään. See ei muutu kunagi. Mu väike 3 nädalane teesklus, et ma olen normaalne oligi ainult teesklus. Ma ei saa enam kunagi olema selline nagu ma olin aastaid tagasi, ma pidin sellega nüüd lihtsalt leppima.

Läksin vaikselt mööda pimedat koridori kuni jõudsin krigisevate puidust treppideni. Ma teadsin täpselt, kuhu astuda, et trepp võimalikult vähe krigiseks, see oli aastatega selgeks saanud. Kõige ülemise trepi juures oli uks, mille juures seisis Oskar.
"Sind pole siin ammu näha olnud. Miks sa ära jooksid, kui ma su juurde hakkasin tulema?"
"Ma arvasin, et mul on võimalik uut elu alustada, normaalset elu, aga ma sain aru, et see pole minusuguse jaoks enam ammu võimalik."
"Tore, et sa seda lõpuks mõistsid."
Ta juhatas mind Harry juurde, kes oli meeldivalt üllatunud mind nähes.
"Kolmekordne kogus."
Ma ei pidanud midagi enamat ütlema, ta teadis täpselt, mida ma tahan.
"See on kangem kui tavaliselt, niiet ära seda süsti. Sa tead küll kuidas see käib ju," sõnas Harry mulle mu kotikese andes. Mul oli siiani kodus paar süstalt ja piip. Ma võtsin need igaksjuhuks kaasa sinna korterisse. Peitsin need piisavalt hästi ära, et Kalle ei leiaks. Andsin Harryle ta raha ja hakkasin välja suunduma.
"Sind oli meeldiv uuesti siin näha," hüüdis Harry veel mu selja tagant. Ma ei vaevunud talle vastama, lihtsalt kõndisin edasi.

Koju jõudes otsisin oma piibu ja süstlad üles. Ma kaalusin pikalt, kas ma peaks üldse uuesti selle elu juurde naasma, samas ei olnud mul enam midagi kaotada. Mu telefon helises, seal oli Kalle nimi ees. Ma lülitasin selle lihtsalt välja ja võtsin köögist lusika. Raputasin pakist puru lusika peale ja kuumutasin seda tulemasinaga. Ja siit see algab uuesti. Tõmbasin vedeliku süstlasse ja lasin õhu välja. Tõmbasin skutti ümber käe, sättisin süstla veeni kohale ja pigistasin vedeliku veeni endale. Ilutulestik. See on ainus sõna, mida ma oskan kasutada praeguse tunde kirjeldamiseks. See oli fantastiline, ma nautisin igat järgnevat sekundit rohkem kui eelnevat. Suundusin elutoa diivanile ja istusin sinna, heroiin hakkas mõjuma lõpuks. Tundsin nagu hõljuksin pilvedes, ma ei tahtnud seda tunnet enam kaotada. See oli parim tunne siin ilmas. Mitte parem kui Rasmus, aga ütleme siis, et see saab vaevu teise koha.

Natukese aja möödudes tundsin, kuidas mul hakkas külm higi otsaette tekkima. Ma oleks pidanud vist Harryt kuulda võtma, aga ma ei hoolinud sellest enam. Ma oleksin õnnelik, kui see kõik siin lõppeks. Vaevlesin veel natuke diivanil, kuni lõpuks mul pilt eest kadus.

***

Kui silmad avasin, oli kõik valge, ma olin täiesti veendunud, et ma olen surnud. Selle hetkeni olin ma sellega rahul, kuni kuulsin piiksumist enda kõrvalt. Kes see kurat julges mind jälle haiglasse tuua? Ma olin nii vihane, ma ei pidanud siia sattuma. See pidi lõppema mul kodus, ma ei taha siin olla. Vaatasin toas ringi, märgates Rasmust istumas toa kaugeimas nurgas, ta magas. Teda vaadates meenusid ta sõnad mulle.
"Ma lubasin poistele, et ma kavatsen su ära võrgutada ja voodisse vedada."
Ma murdusin uuesti, üritasin võimalikult vaikselt nutta, et ta ei ärkaks, aga mu vaiksed nuuksatused siiski äratasid ta. Ta vaatas toas esialgu ringi, lõpuks märgates, et ma olin üleval. Ta liikus ülima ettevaatusega mu voodi poole.
"Miks sa seda tegid? Miks sa mind haiglasse tõid? Ma tahtsin selle seal ära lõpetada. See pidi olema minu jaoks lõpp." Ma olin vihane ta peale, tal ei olnud mitte mingit õigust minult seda ära võtta.
"Kuna sa ei olnud minuga ühendust üritanud võtta, otsustasin seda ise teha, aga su telefon oli väljas. Lõpuks ma tulin kohale ja leidsin su maast, köögis olid süstlad ja mingid kotikesed puruga. Ma ei saanud sind sinna jätta. See on kõik minu süü.."
"On küll jah, kui sind ei oleks, siis ma oleks siiani paranemas, ma ei oleks sellises seisus nagu ma praegu olen. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma olen üks nendest, kes oma elu võtta üritab. Tegelikult alguses ei üritanudki, ma mõtlesin, et ma lihtsalt suitsetan selle endale sisse kõik, aga kogu see pask siin, kogu see häbi ja valu pani mind ümber otsustama."
"Anna mulle palun andeks."
Üritasin talle selga keerata voodis, kuid ta lihtsalt tuli teisele poole voodit.
"Palun anna mulle uus võimalus, ma näitan sulle, et ma suudan sinu jaoks hea olla."
"Rasmus, me polnud isegi koos veel, me ei olnud paar ja me juba keerasime kõik nii perse. Sina oma kihlveoga ja mina oma kättemaksuga."
"Ma ei suuda siiani uskuda, et sa lasid tal... Tead, sel ei ole vahet, see on minevik."
"Sel kõigel on vahe, ma ei suuda selle teadmisega enam edasi elada."
"Annie, sa ei kujuta ettegi mida ma tundsin, kui ma sinna tulin ja su leidsin. Ma kartsin, et ma jõudsin liiga hilja. Ma olen siin kolm ööpäeva istunud ja oodanud, et sa lõpuks ärkaks. Sa ei mõista, mis tunne see on."
"Ma arvan, et see oligi kogu asja point, et ma ei saaks iial seda teadma."
"Ma armastan sind, pakun ära tõuka mind eemale. Ma tean, et ma tegin valesti, aga ma ei taha sind kaotada."
Ei, ei, ei, ei. Ära kuula teda, ta ütleb seda ainult selleks, et sa andeks annaks. Sa ei tohi alla anda.

Enne kui jõudsin reageerida vastasin talle, "Mina sind ka."
Lollakas, lollakas, lollakas, miks sa ütled asju mille tagajärgi sa pole läbi mõelnud? Ta teeb sulle uuesti haiget.
Ma olin enda peale vihane, ma oleks hea meelega enda pead praegu vastu seina peksnud. Rasmuse nägu oli elevil nagu väiksel lapsel mänguasja riiulite vahel.
"Palun luba mul end aidata."
"Ei, ma ei saa. Mind ei saa keegi aidata. Ma olengi lihtsalt see narkar, kes ei suuda muud moodi hakkama saada."
"Sa ju ei ole, sa said need kolm nädalat suurepäraselt hakkama."
"See oli teine asi, see oli teesklus selle ees, et ma suudan olla normaalne. Fakt on see, et minust ei saa kunagi kedagi normaalset. Ma jäängi kõigi jaoks alati litsiks ja narkariks. Sina jääd ka alati mind meenutama, kui seda eite, kes oma ülemusega seksis."
"Oli ta hea?"
See küsimus oli ootamatu ja tekitas minus ebamugavust. Ma ei tahtnud vastata ausalt, aga ma ei tahtnud ka valetada. Ei, ta ei olnud, ta ei olnud mitte midagi sellist, mis sina olid.
Isegi praegu, kui ma vihane olin ja kui ma ei olnud vaimselt korras, erutasid mind mõtted minust ja temast seal köögi laual. Kalle oli mitte keegi minu jaoks, oli viga üritada temaga sõpradeks jääda.
"Ei, ta ei olnud hea."
Ta iga puudutus oli minu jaoks vastik ja ma ei jõudnud ära oodata, millal see läbi saab. Ma tahtsin nii palju enamat talle öelda, aga samas ma ei tahtnud talle lootust anda. Isegi, kui ta arvas, et ta päästis mind, siis ta eksib rängalt. Mind ei saa keegi päästa, sest ma pean end ise iseenda käest päästma ja mul ei ole selleks enam jõudu. Kogu mu võitlus himu on kadunud.

Ta vedas oma tooli mu voodi kõrvale, vaadates mulle lootusrikkalt silma.
"Mida sa teed?"
"Tulen lähemale. Mille moodi see siis välja näeb?"
"Miks? Miks sa siin üldse oled?"
"Sest ma ei lähe enne ära, kui sa haiglast välja pole saanud. Ma olen viimased kolm päeva töölt ja koolist puudunud, see isegi ei huvita mind. Sina oled see, mis minu jaoks siin oluline on."
"Sellel ei ole mõtet."
"Ma olen siin seni, kuni sa mulle võimaluse annad."
"Sel juhul võid sa ootama jäädagi."
"Mul on aega oodata, ma ei kavatse kuhugi kaduda. Me võime kasvõi esialgu sõbrad olla."
Turtsatasin, üritades mitte naerda.
"See on küll suurepärane te ja, äkki suudad veel mingi nalja rääkida?"
"Ma mõtlen seda tõsiselt, ma tahan, et sa õpiksid tundma kes ma tegelikkuses olen. Ma ei oleks muidu siin ju kui ma ei hooliks. Sa tead seda isegi sügaval südames. Ma sain juba seda, mida ma tahtsin. Ma ei peaks enam siin olema, ometigi olen mina ainukesena siin."
Ta jutus oli iva, aga ma ei tahtnud talle nii kergelt järgi anda.
"Ma ei usu, et meist üldse kunagi sõbrad saavad." ...sest mina ei suuda enda tundeid sinu vastu alla suruda.

***

Rasmus oligi täpselt nii kaua minuga koos haiglas kuni ma välja sain. Oleks ma ainult teadnud ta edasistest plaanidest. Ta lohistas mind põhimõtteliselt vägisi taastusravile. Ma ei tahtnud minna, ma tahtsin enda alustatu lõpule viia. Ma ei olnud Rasmusega peaaegu üldse rääkinud peale enda ärkamist. Ta oli pidevalt telefonis ja toimetas seal. Ma tean, et ta õhtul aeg-ajalt ronis mu kõrvale haigla voodisse, sest ma teesklesin magamist. Ma ei tahtnud teda seal kogu aeg näha, ilma et ma oleks saanud teda kallistada või ta juukseid sasida. Põhimõtteliselt mul küll oli see võimalus, aga ma ei olnud nõus nii kergelt alla andma. Ma tahtsin, ma tõesti iga päev tahtsin talle öelda, et ma annan talle andeks ja kõik on vanaviisi edasi, et me jätame selle kõik selja taha, aga ma pidin näitama talle, et minu käes on seekord ohjad. Ma ei lase enam kellelgi endast üle trampida nagu mingist vaibast. Need õhtud, mil ta roniski mu kõrvale, nendel ma nautisin ta lähedust, seda kuidas ta mind vastu ennast hoidis ja sosistas mulle kõrva, kui kahju tal kõigest on. Ta vabandas minu ees mitmeid kordi. Ma ei tea kas ta oli loll või ta tõesti ei näinud, aga iga õhtu, kui ta neid väikseid sõnu kõrva sosistas, siis ma nutsin.

"Palun ära hakka vastu, sul on vaja terveks saada ja nemad aitavad sind."
"Ma ei taha terveks saada, ma ei taha siin ollagi."
"Kui sa vastu hakkad, siis nad ei võta sind vastu. Nad ei saa sind vägisi sisse kirjutada, ükskõik kui palju ma neile ka peale ei maksaks."
"Siis vii mind ära, ma ei taha siin olla."
"Palun tee seda, ma ei palu, et sa teeksid seda minu pärast. Tee seda kas siis enda pärast või oma vanemate pärast. Nad tahavad oma tütart tagasi."
"Ega nad ei tea viimasest korrast?"
"Ei, ma palusin arstidel mitte helistada neile, ütlesin, et ma olen su kontaktisik."
"Vähemalt seegi hea, aitäh."
"Jääd sa siis?"
"Nende pärast."
"Nende pärast," kordas ta vaikselt.
Kirjutasime mind sisse, mult võeti kõik isiklikud asjad ära, kaasa arvatud telefon. Üritasin küll protestida, aga sellest ei olnud eriti kasu. Külalisi esimesed kuu aega käia ei tohtinud ja kogu suhtlus välismaailmaga oli keelatud. Samas, kui tahtsime end välja kirjutada, siis selleks oli luba olemas, sest keegi siin kinni hoida ei saa kedagi. Ma pidin ise nägema, et mul on probleem, nemad seda mulle näidata ei saanud.