Vangistatud süda

Esimene osa

,,Igavene rämps! Julgeb veel vastu vaielda!'' Sellele lausele järgnes veel üks hoop mulle kõhtu, ning ma langesin tagumikule. Ma pean vastu pidama. Ma ei tohi alla anda. Nad võivad mulle füüsiliselt haiget teha, aga oma hinge ma neil haavata ei lase. 

Nad hakkasid mind jalgadega taguma ning surusid mu kõhuli. Pigistasin oma käed rusikatesse. Ma suudan selle ära kannatada. Ma suudan. Ma lubasin talle. Ma lubasin, et jään tugevaks. Ma lubasin, et hakkan elama tavalise tüdruku elu. Ma ei tohi nende tüdrukute vastu astuda. Ma ei tohi neile näidata mida tegelikult suudan. Ma pean kannatama.

,,Järgmine kord tead, mis juhtub kui sa veel Woo Bin oppa tähelepanu püüda üritad.'' Nad pöörasid mulle selja ning mõned sekundid hiljem olid kadunud nurga taha. Ohkasin kergendusega ja upitasin end istuli. Mu riided olid kergelt rebenenud ja sellest mis mu peas toimub ei taha ma rääkidagi. Mõni tavaline tüdruk võibolla oleks praeguses olukorras -ei, isegi veel varem- nutma hakanud ja oma emme kaissu jooksnud, kuid mitte mina. Mul pole kellegi kaissu joosta. Enam mitte.

Ye Hye Ra, nii on selle tüdrukutegängi ''pealiku'' nimi. Nad on lahutamatu kolmeliikmeline tüdrukutekari, kes nimetavad ennast ''Kolmeks kuningannaks''. Kui kedagi huvitaks minu, nohiku, arvamus, siis ütleksin, et isegi kärbsed teeks neile ära. Siiski sellele vaatamata enamus tüdrukuid kardab neid. Ma saan isegi aru miks. Nad lihtsalt pole piisavalt tugevad, et neile vastu astuda. Kuigi mina pole ka just eriline ütleja. Ka mina ei astunud neile vastu, kuid veidi teissugustel põhjustel.

Kogu mustuse oma koolivormi pealt maha pühkinud ja end püsti ajanud, võtsin oma koti ja läksin kooliõe juurde. Oleks häbi, kui ma sellise peletisena Song Woo Bin'i ja tema perekonna ette ilmuksin. Ah jaa, ma pole veel rääkinud. Ma elan nendega koos. Woo Bin on mu poolvend, kuid seda teavad vaid mina, Woo Bin ja inimesed meie majas. See on hirmus saladus. Asi on selles, et Song'ide perekond on väga jõukas ja tuntud poliitiline perekond. Kui inimesed saaksid teada, et pereisa pettis oma naist ja tulemusena sündisin mina, oleks tema reputatsioon märgatavalt haavata saanud. Sellel põhjusel peangi koolis tegema nägu, et ma ei tunne ei Woo Bin'i ega tema nooremat õde, Si Eun'i. 

Kui mitte Woo Bin, poleks ma Hye Ra ohvriks sattunud. Ma ei tea miks, aga Woo Bin on alati minusse hästi suhtunud, kuigi olen elav tõestus, et tema isa pettis tema ema teise naisega. Mina küll vihkaks sellises olukorras. Tavaliselt on tal õnnestunud koolis mind vältida, aga täna ei suutnud ta mind mitte aidata, kui minu üle terve klass nalja heitis. Ta poleks pidanud seda tegema. Näete nüüd, mis tulemusena juhtus? Loomulikult lähevad tüdrukud närvi, kui üks kooli kenamaid kutte Wang Dda-le appi läheb. Kuigi ma kahtlen, et see võimalik on, siiski ei taha ma, et Woo Bin samuti kiusamise ohvriks saaks.

Kooliõde on ainuke tore inimene, kellega siin koolis rääkida saan. Ta on lahke ja abivalmis, ning alati tundub nagu tunneks ta minu pärast muret. Kuigi mulle ei meeldi, kui mulle kaasa tuntakse on siiski tore vahel teada et keegi hoolib minust. Peale mu ema surma olen hakanud kooliõde päris tihti külastama. Sellest kohast on saanud mu pelgupaik. Koht kus saan oma maski maha võtta ja puhata.

Koputasin kooliõe uksele, kuid keegi ei vastanud. Ust avades nägin, et kedagi sees polnud. Küllap on tal muus kohas hetkel tegemist. Kergelt pettunud, kehitasin õlgu ning asusin ise oma haavu puhastama. Nooremana olin palju kakelnud ja ema oli mul tihti haavu puhastanud, seega tean kuidas seda teha. Kui palju ma ka ei üritaks, ei tuleks mul kunagi välja teha seda sama õrnalt ja korralikult nagu tema seda tegi. Mäletan tema pikki, lokkis, korealase jaoks mittetüüpilisi blonde juukseid ja ta silmi, kuhu vaadates sain kohe aru, kui palju ta mind armastas. Miks sa pidid mind siia maailma üksi jätma? Ma igatsen su sooja kallistust ja su lohutavaid sõnu. Ma tahan sind uuesti näha, kasvõi üheks hetkeks...

Läks pisut aega, kuni märkasin et mööda mu põske oli üks pisar alla voolanud. Küllap oli asi selles, et olin üksinda, seal kus võisin ennast vabalt tunda. Üks pisar voolas teise järel ja neid oli raske peatada. Kartsin, et keegi astub sisse võtsin end kokku. Ma pean olema tugev. Ma lubasin emale, et ma ei lase kellegil oma hinge haavata. Ma lubasin, et leian oma õnne üles.

Pühkisin varrukaga pisarad ära ja otsustasin pisut magada. Kooliõde on mul alati lubanud pisut siin olevatel vooditel magada, kui end halvasti tundsin. Ühe voodi juurde kõndinud ja kardina eest tõmmanud läksid mu silmad suureks ja mul hakkas häbi. Seal oli keegi. Kooliõe kabinetis oli keegi. Mis siis kui ta kuulis minu nuttu? Appi kui häbi...

Ma ei näinud ta nägu. Nägin vaid tema musta kukalt, sest ta oli teki üle pea tõmmanud. Kui hakkasin kardinat aeglaselt tagasi ette tõmbama olin sunnitud järsku võpatama. ,,Too mulle üks peavalu tablett,'' olid ta sõnad. See oli meessoost isiku hääl, ning ta kõlas ennast päris täis olevat. ,,Eh?''

,,Kurt oled või?'' Järgnes pikk vaikus ja tundsin kuidas veri mu sees aeglaselt keema hakkab. ,,Nohh? Liiguta ennast. Mu kannatus hakkab katkema.'' Hoopis mina olin see kelle kannatus katkes. ,,Ja sa ütled seda mulle!? Sul on endal ka jalad olemas!'' Tõmbasin raevukalt tema kardina lõpuni ette, ronisin kõrvalvoodisse ja tõmbasin ka endale kardina ette. Milline tüütus! Lamab seal rahulikult ja loodab, et kõik tehakse tema eest ära! Tõmbasin teki üle pea ja panin silmad kinni.

Ta ei lausunud enam midagi. Kuulsin vaid naeruturtsatust ja kuidas ta ise endale tabletti võtma läks. Lamasin vaikselt nagu hiir ja kuuletusin. Ta läks kraanikausi juurde, valas endale klaasi täis ja jõi tabletile vett peale. Kui ta oli klaasi tagasi kraanikausi peale asetanud tekkis uuesti vaikus.

,,Miks sa nutsid?'' Ma võpatasin. Ta ikkagist kuulis! Värdjas selline! Pigistasin oma hambad kokku, et mitte tema peale karjuma hakata. Ma ei tohi riskida ja näidata kellegile oma tõelist mina. Kõik arvavad, et olen kahe patsiga ja prillidega nohik, kes pole kunagi osanud enda kaitseks midagi öelda ja las nii see ka jääb. 

,,Eelistad vaikida? No teeme siis nii.'' Enam ta ei lausunud midagi. Ta lihtsalt puges tagasi oma voodisse ja tekkis haudvaikus. Ma ei mõista miks, aga tookord jäin magama nagu laps ning nägin õnnelikku ja turvalist und...