Tüdruk Baarist - (lisetetehh&jenzziiee) - Lõpetatud

Vanaema Urn

Vaatasin Snapchati mapilt, kus Melany asub ja hakkasin sinna sõitma, kuigi Snap täpselt ei näita seda asukohta... Poole tee peal hakkas auto jukerdama... Ei ole! Miks bensiin just praegu otsa saab? Lõin kätega vastu rooli ja ohkasin... Oeh ma proovin Liamile helistada.

"Kus sa oled?" küsisin ma kohe, kui ta vastu võttis.

"Ehm, peol vist." sõnas ta kokutades. No enam halvemaks asi minna ei saa.

"Kelle peol ja kus?" küsisin talt, sest ma olen enam, kui kindel, et Mel on samal peol.

"Carteri tüdruku juures." vastas ta luksudes.

"Aadress?"

"Pff mina ei tea, üks suur kollane maja on." vastas ta ja siis kõne läks kinni. Suur kollane maja...
Mida Mel Carteri tüdruku peol teeb, endale meeldib kutt ju...

Tulin autost välja ja mõtlesin, et helistan Ethanile... Loodame, et tema seal peol maani täis ei ole... Nagu mõni. Hakkasin just ta numbrit valima, kui politsei empsi auto taha seisma jäi... Oh ei.

"Tere! Teie auto?" küsis üks mentidest ja sammus mulle lähemale.

"See? Ei, ainult mu ema sõidab sellise panniga." jahusin ma midagi kokku.

"Ja kus see ema siis on?" küsis ta kulme tõstes.

"Metsas, tühjendab oma paaki." sõnasin ma silmi pööritades. Selle peale hakkas teine ment irvama...

"Ehm, okei. Head aega!" sõnas see ment piinlikult ja läks minema. Huuh. See läks küll kergesti. Helistasin siis Ethanile.

"Tsauki!" ütlesin ma.

"Del, miks sa mulle keset ööd helistad? Sa tead, mul jäi unenägu kõige parema koha peal pooleli." vastas ta megalt unise häälega.

"Ma väga vabandan, aga mul on su abi vaja. Äkki saad mulle bensiini tuua? Ma saadan sulle asukoha ka." ütlesin...

"Uhh, hea küll. Ma olen kümne pärast, kus iganes sa oled." vastas ta pahuralt.

"Suuuur aitäh sulle! Elupäästja!" vastasin õnnelikult ja panin kõne kinni.

Hiljem

Jõudsin just selle nii nimetatud suure kollase maja ette. Noh, suur on see küll.

That's what she said.

Delilah praegu pole aeg ebasobiliku vasaku huumori peale mõelda.

Astusin majja sisse ja koperdasin kellegile otsa...

"Kurat sa maas lebad!" podisesin pahuralt endamisi ja läksin suurde tuppa. Sealt leidsin üles poju Liamikese.

"Delilah mu elu armastus!" hõikas ta õnnelikult ja sadas mulle selga.

"Agh Liam kobi ära, ma ei jõua sind kanda!" sõnasin ja üritasin teda ära ajada, kuid see oli asjatult.

"Sa oled nii ilus." sõnas ta ja hakkas mu kaela suudlema.

"Liam!" kiljatasin naerdes, aga siis muutusin taas tõsiseks.

"Kui sa mul Melany üles aitad otsida, siis saad autasu pärast." ütlesin ma kulme liigutades. Tegelt saab ta vaid ühe laksu vastu pead.

"Mis autasu?" küsis ta muheledes.

"Küll sa siis näed." vastasin huult hammustades. Ja see inimesed, on kuidas ühte purjus tolvanikest lollitada.

Otsisime kõik toad läbi, aga Melanyst polnud ühtegi jälge... Okei tegelikult on meil veel üks tuba läbi vaatamata... Carteri tüdruku vanemate tuba.

"Tule nüüd!" sõnasin ja krabasin Liami käest... See ei olnud hea mõte, sest ta koperdas pikali ja kukkus mingi jube-kalli vaasi puruks, sealt lendas veel mingi pudi ka välja.

"Issand Liam! Palju sa jõid?" küsisin kurja häälega ja tõstsin ta maast üles.

Selle peale tõstis ta kaks näppu püsti ja muigas. On ikka segane küll. Kõndisime kiiresti edasi, et keegi meid ei märkaks, sest see vaas mille me ära lõhkusime nägi ikka surmahinda väärt kallis välja.

Lükkasin toa ukse lahti ja see pilt, mida ma nägin jääb vist igaveseks mulle meelde, kuigi ma seda ei tahaks. Melany ja mingi kutt olid just noh, teate küll mida tegemas...

"Melany!!!" lõugasin ma kõvasti ja panin oma silmad kinni ning teise käega katsin Liami silmad kinni.

"Delilah!" hõikas ta vastu ning ta sai justkui sekundiga kaineks ja pani endale teki ümber. Piilusin ühest silmast ja nägin, et ta oli Carteriga.

"Ehm, mis siin parajasti toimub?" küsisin segaduses olles.

"Nooh... Carter ütles, et ta tegelikult armastab mind noh jah..."

"Rohkem pole vaja teada, aitäh." vastasin oma kulme mudides.

Äkitselt tuli keegi veel tuppa ja see oli Carteri tüdruk. Sellele järgnes kõva karjatus, kõrvakiled läksid puruks praegu.

"Carter! Kuidas sa julgesid!!!!" lõugas ta ja viskas mingi kotiga Carterit.

"Esiteks see ja teiseks veel keegi kurat lõhkus mu vanaema urni ära ka! Emps ja paps tapavad mu ära!!" kiunus ta ja hakkas siis nutma. Oh shit me lõhkusime ta vanaema urni, mitte suvalise vaasi ära. Appi Liam oli ta surnud vanaema peal. Agh. Fui. Mul hakkas tast isegi kahju, kuigi ta ei ole just kõige meeldivam inimene.

"Ehm, kõik saab korda." ütlesin ma ja kallistasin teda õrnalt. Mida? Tema kannatab kõige rohkem praegu.

"Ära puutu mind!" kiljatas ta ja pani siit toast jooksu. Hea küll.

"Mel pane ennast riide ja ma viin su enda juurde. Liami ka." ütlesin ma ja siis lahkusime Liamiga sealt toast.

Asetasin Liami kuidagi kössis tagaistmele ja ise läksin juba ette istuma. Koheselt jõudis ka Melany autosse.

Ma ütlen, nagu lapsehoidja vaja neil olla. Parkisin auto ära ja astusin autost välja, kui mulle otsa vaatas kurja pilguga emps. Naeratasin talle piinlikult ja võtsin tagaistmelt Liami endale selga.

"Oi Liam!" hõikas äkitselt mu emps ja ta aitas mul Liamit tuppa vedada. Ma ei kujuta ette ka, mis mesijuttu Liam talle viimane kord ajas, aga vähemalt päästis ta mind ühest pikast käitumis kõnest praegu.

Melany koperdas diivanile magama ja Liami panime minu voodisse. Jestas küll, milline öö. Läksin ka veel duši alla, sest selline mässamine võttis higiseks ikka küll.

Hei! (:
Ma loodan, et teile meeldis see osa!! Kindlasti votege ja kommenteerige ka💋

xoxo Jen💗