Tüdruk Baarist - (lisetetehh&jenzziiee) - Lõpetatud

Minevik

Sisenesin just baari tagaruumi, et sealt oma põll haarata "Hommik!" tervitasin Tomi ja asusin siis oma kapi kallale.

"Tere jah, muide Delilah sa lähed Liamiga kauba järgi, ma olen ise sinu asemel baaris täna" sõnas Tom mulle seejärel.
Mida? Miks mina? Kas ma pean tõsiselt selle veidrikust psühhohaigega ühes autos istuma? Okei, okei ta pole nii hull ka aga ikkagi.
Ta ei meeldi mulle...heaküll, kui siis ainult veidi. Teeme nii, et ma just ei öelnud seda, nõus?

Kõndisin siis meie baari taha, kus tavaliselt väike must kaubik seisab, nüüd istus seal aga üks kutt, jah see oli Liam.

"Hei!" sõnasin autosse istudes ning panin ka vöö endale peale.
Liam ei vastanud mulle aga midagi vaid käivitas auto ja hakkas lihtsalt sõitma, mul polnud aimugi, kuhu me lähme aga no eks ma siis näen, kui kohal oleme.

"Kohal!" hõiskas Liam äkitselt ning ronis autost välja, seda tegin ka mina.
Jalutasime vaikselt ühe suure kaare kujulise hooneni, kuhu väidetavalt kohvikute, baaride ja klubide tarbeks igasugust kaupa laaditakse.

Liam avas võtmega ukse ning vau see hoone tundus seest isegi suurem, kui väljast.
"Kust me oma kauba saame?" olin ma juba uudishimulik.
"Mingi mees pidi näitama meile" sõnas Liam mul äkitselt käest haarates ja mind kuhugi kontori poole tirides.

"Tere! Liam jah?" tervitas kontoris istuv mees meid.

"Jah, tere! Kas te oskate öelda, kust oma kauba saame?" asus Liam kohe asja juurde.
"Tulge minu järel" juhatas Kevin meid kontorist välja kuskile lao poole.
Ah jaa, kui küsite kust ma ta nime tean siis ma lugesin seda ta särgil olevalt nimesildilt.

Kevin juhatas meid kuhugi lattu, kus riiulid olid lausa laeni kõrged, ise kadus aga kui kummitus kuhugi minema.

"Mis me peame need sealt kõrgelt ise kätte saama või?" oli Liam kuidagi ehmunud, samas pahane. Jep ta on seda niigi koguaeg.

"Ronida ei julge või? Ma lähen ise" hakkasin ma õrnalt naerma ning ronisin siis mööda riiulit üles poole.

Nägin silmanurgast, kuidas ta mind alt ülesse jälgis.
"Ma loodan, et sul kukuvad silmad peast!" sõnasin muigega Liami poole vaadates, mille peale ta loomulikult köhatas ja oma pilgu kiirelt maha keeras.

Ulatasin talle paar meie baari nimega kasti ning hakkasin siis alla tagasi ronima aga kahjuks libastus mu jalg riiulilt ning kaotasin tasakaalu.
Ehmusin väga ära, et kukun maha, kuna olin suhteliselt kõrgele roninud.
Õnneks suutis Liam kiirelt reageerida ja püüdis mu kinni "Woah...see oli küll kiire alla tulek" mõnitas Liam mind ikka käte vahel hoides.
"Hahah, kui naljakas!" sain ma paheseks ja kobisin ruttu ta käte vahelt minema, kuid ütleme niiet ma olen siiski viisakas ja sõnasin talle veel "Aitäh!".

Jõudsime just baari tagasi ning vedasime need kastid sisse.
"Delilah, sa süüa tahaksid? Lähme kuhugi?" küsis Liam äkitselt.

"Isegi tahaks aga mul siiski tööpäev" muutusin ma veidi kurvaks, sest tegelikult oli mu kõht juba niiiiiii tühi.

"Ma küsisin su juba vabaks niiet läki!" sõnas Liam mu koti haarates ja istus siis juba oma autosse.

Käisin kiirelt veel Tomi juures, et teda vaba päeva eest tänada, seejärel ruttasin kähku autosse.

"Läks ikka aega" oli Liam nördinud.
Näitasin talle hetkeks keelt, mille peale ta õrnalt muhelema hakkas "Lähme pitsat sööma?" küsis ta veel uurides, mida sellest arvan.

"Okei" olin ma napi sõnaline, kuid siiski õnnelik, et süüa saab.

Pärast sööki

"Omg, mu kõht on nii täis nagu jõehobul" sõnasin ma Liamilt tuge otsides ning toetasin oma pea ta õlale.
Hahah ma tõesti mäleta kuhu see vihkamine kadus.

Muide see kadus vaid hetkeks kuna siiski ta on ikka veel mölakas.

"Sa ei sarnane jõehobudega" hakkas ta mu hädaldamise üle naerma.

"Võtan seda, kui komplimenti, niiet aitäh! Igastahes kuhu me läheme?" küsisin ma veidi segaduses olles ning jälgides teed, mida mööda me sõitsime.

"Me läheme väikesele sõidule" vastas Liam kuidagi küsivalt.
Ma ei saanud eriti aru, mida ta selle all mõtles, kuna me juba sõitsime ju.
Varsti märkasin ma aga üht paadisadamat.

"Mida me siin teeme?" olin ma ikkagi segaduses.

"Tahad jahiga sõita?" küsis ta suure lootusega, et vastan jah.

Olin nii elevil juba, et ei suutnud talle midagi vastata ja tormasin otse autost välja sadamakai poole. Kõik oli nii ilus, päike loojus ja lained vahutasid vaikselt rannale. Liam võttis veel autost mingi koti ja siis lukustas selle.
Jalutasime koos Liami jahi poole, kuniks ma äkitselt peatusin märgates eemal üht tuttavat inimest oma minevikust.

"Delilah? Juhtus midagi?" oli Liam ehmunud nähes mu näoilmet, mis oli vaid hetkega muutunud naeratuse ja rõõmu täielikuks vastandiks.

See osa ei saanud küll pikk ja isegi mitte nii huvitav, kuid siiski ma sain selle õnneks valmis. Põhjuseks aga see, et mul on olnud hetkel suhteliselt palju tegemisi ja ei ole lihtsalt eriti aega olnud, niiet vabandan.
Loodan siiski, et see osa teile meeldis ja, et te väga vihased ei ole.💋

🌸Lisetetehh🌸