Stalker||k.th

1.Peatükk

"Eliise!" hüüab Se-Ah, kes värvib hetkel võõra mehe juukseid.

Ma tõusen laua tagant, kus ma just proovisin korea keeles mingi kliendi nime kirjutada ja sammun Se-Ah'i poole.

"Kas sa saaks siit ümber nurga kohvikust tuua mulle kohvi?" Räägib Se-Ah minuga inglise keeles, kuna ma ei oska väga hästi korea keelt. Jah mingi üksiku sõna ma korea keeles tunnen ära ja see ka kõik. Ma olen korea keeles alles algaja. Noogutan talle ja lähen sama laua juurde kust ma just tõusin ja haarasin oma väikse õlakoti, mille ma üle õla panin ja asusin siis ukse poole.

Välja astudes tundsin ma, et väljas on jahe, aga ma ei saa väita, kuna tänane ilm muutub iga sekundiga. Kord on pilved, kord on päike. Ühesõnaga kokkuvõttes on väljas külm. Jah ja ma läksin ümber nurga kohvikusse ilma jakita. Tubli Eliise. Kõnnin siis ümber nurga kohviku poole.

"Kohv!" Hüüab teenindaja ning ma sirutan oma käe välja ja haaran ta käest kohvi, kuna ma seisan täpselt leti ees."Jebal."

"Gomabseubnida!" ütlen talle vastu peaaegu ainsa sõna mida ma oskan suurepäraselt ja kõnnin kiirema sammuga ukse poole, et ma jõuaks kiiremini salongi tagasi, kuna mingi tähtis inimene tuleb minu juurde soengut tegema. Lükkan kohviku ukse lahti ja vaatan seljataha, et ma kellelegi ei virutaks uksega kui ma torman välja. Ja KÕMAKI ma lõin enda pea kuhugi ära ja kuna ma hakkasin tahapoole kukkuma ma haarasin kellegi särgist. Ta haarab minust kinni ja küsib midagi, millest ma aru ei saanud, kuna ta rääkis korea keeles. Ma astun sammu temast eemale ja vaatan talle korraks otsa. Ta pahur nägu ütleb kõik kui ta vaatab enda särki. Tal on keskmise suurusega kohviplekk valgel t-särgil. KORDAN VALGEL T-SÄRGIL. Ta vaatab minu poole ning viib pilgu minult ära ja vaatab ümber ringi. Ma ei julge ümber ringi vaadata, sest ma olen saja protsendiliselt kindel, et kõik siin kohvikus viibijad vaatavad meie poole. Ma julge neile otsa vaadata. Ma hingan sisse-välja ja vaatan sellele mehele otsa ja vabandan inglise keeles ennast välja sellest jamast ja ütlen, et mul on kiire ja torman lihtsalt temast mööda. Ma olen ikka nii tubli. Ma loodan, et ma ei näe kunagi seda meest enam, sest mul oleks väga piinlik, kui ma peaks.

Lükkan salongi ukse lahti ja torman sisse, viskan koti lauale ja viin kohvi Se-Ah'ile. Ta noogutab ja jutustas selle mehega veel.

Lõikan hetkel kliendi juukseid ja püüan aru saada millest ta endale jutustab või noh tähendab mulle, aga ma ei saa aru ju nii, et põhimõtteliselt endale. Kuna ma ei saa niikuinii aru millest ta jutustab mulle mõtlen oma mõtteid. Ma peaks tegelikult välja mõtlema, kuidas ma koju saan. Väljas on hakkab juba pimedaks minema ja hetkel käivad mingid kriminaalid või jälitajad või kes iganes ja võtavad sappa. Ma ei tea täpselt kummad on need kes hetkel ringi käivad. Pole kunagi olnud sellist juhust nendega kohtuda ja ma loodan, et ei tule ka. Lõikan kääridega veel viimast juukse salku kliendil ning sain viimasele kliendile soengu tehtud ja noogutan talle kui ta korra minu poole vaatab peeglist. Ta tõuseb ja ma võtan keebi ta ümber ja ta annab mulle suure rahatähe ja ütleb midagi. Jään teda vaatama küsivalt. Ta naeratab ja hakkab raha võtma aga raputab pead ning noogutab veel ja lahkub. Ehk ta ei tahtnud raha tagasi? Juu vist. Panen selle kassase ja lähen haaran oma jaki tagaruumist ja väike õlakoti. Tõmban just endale jakki selga kui Se-Ah tuleb ja küsib kuidas ma koju lähen. Naeratan talle ja vastan, et jalutades. Ta vangutab selle peale pead aga kehitab õlgu kui ma vastan, et ma ei ela kaugel. Astume koos salongist välja ja ta keerab ukse lukku. Lehvitame veel üksteisele ja ta asub ümber nurga kohviku poole ja mina teisele poole. Tegelikult ma elan paar kvartalit salongist. See on suhteliselt kaugel, aga kui ma ei karda neid kriminaale, sest me elame sellises kandis, kus pole selliseid asju.

Olen peagi esimese kvartali lõpus ja ma olen terve see aeg tundnud kuidas, keegi jälgib mind või kõnnib minuga ühes tempos. See ausalt öeldes häirib mind ja jah ma võiks selja taha vaadata, aga ma ei julge pärast ongi mingi mõrvar. Väljas on juba pime. Jään ootamatult seisma ja kuulatan kas ma kuulen veel kellegi samme peale enda. Mitte midagi. Okei ma peaks ümber pöörama ja vaatama ümbrust, aga ma ei julge, ma lihtsalt kõnnin edasi. Lohutan ennast sellega, et ma jõuan kohe kohe koju. Tõstan tempot ja need sammud, mida ma kuulen kaovad.

Jah lõpuks ma jooksin koju, kuna sammud võisid kaduda, aga tunne,et keegi jälitab ei kadunud pigem asendus see sellega, et kaugelt jälgib keegi. Alt kortermaja uksest sisse joostes lükkan kiiresti ukse kinni ja vaatan aknast, et keegi kusagil ringi ei kõnni. Ei tundunud midagi kahtlast seega ma keerasin ennast ümber ja sammusin lifti vajutades viienda korruse nuppu.

---

On möödunud täpselt neli päeva sellest kahtlasest õhtust ja pean kurbusega tõdema, et see tunne, et keegi jälitab on siiani või noh keegi reaalselt jälitabki mind, kuna eile õhtu tuli Carmel ja Liisbeth mulle poolele teele vastu, sest muidu ma ei olekski koju jõudnud ja nad rääkisid, et kui nad vastu tulid mulle, siis üks tumedalt riietatud isik koos suu maskiga käis umbes 20 sammu kaugusel minust. Täna pean ma jälle minema koos mingi jälitaja või mõrvariga koos koju. Nagu kui mul oleks valik siis ma läheks üksi, aga mul pole seda võimalust.

Olen kilomeetri kaugusel kodust ja täna õhtul jälitab mind mingi tume auto, sõidab üli aeglaselt mu seljataga.Õnneks ma jõuan kohe koju,sest ma tõstsin tempot vahepeal. Astun lifti ja sõidan viiendale korrusele, sammudes korter 47 poole.

On magama mineku aeg, kell on umbes 3 öösel ja on juba laupäev. Lähen akna juurde, et see natuke avada, et tuleks värsket õhku, tõmmates kardinat natuke eest ning mulle jääb silmanurgast autotuled väljast silma. Jään korraks vaatama ning näen seal mingit meest suu maskiga viienda korruse aknaid vaatamas ja kuni ta joudis minu aknani jäi ta pilk sellel pidama. Tõmbasin kardina tagasi ette ja hüppasin oma voodisse, et magama jaada lõpuks.

_______

Istun ilusal pühapäeva hommikul elutoas ja soon võileibu ja joon kohvi. Ma pole väga kohvi jooja, aga kuna ma pole ammu saanud rahulikult ja korralikult magada teades, et keegi jälitab mind kui ma kodust lahkun ja passib mu kodu ees 24/7, siis ma tahaks teada, kes ei jooks kohvi hommikul,et ennast ärkvel hoida.

"Liisbeth, tule sealt akna pealt ära. See mees teab niigi, kus ma elan juba. Ma ei vaja, et tal oleks vaja veel infot teiste tubade kohta." lausun talle. Liisbeth vaatab veel aknast välja ja siis tuleb istub minu juurde.

"Mhm tal pole vaja teada,kus asub elutuba, aga tal on vaja teada kus on sinu magamistuba? Tead sa peaks politseisse esitama kaebuse selle jälitamise suhtes."

"Eii, aga ma ei saa sinna midagi teha, et ta mind kuu aega tagasi seal akna peal nägi."

Jah see mees on juba mind kuu aega niimoodi jälitanud. Töölt-koju, kodust tööle isegi siis kui ma käin poest midagi ostmas käib ta mul järel. Riide poodides täpselt samamoodi. Ta ei jää ühtegi sammu maha. Hea, et ta pole minuga koos riidekabiini tulnud, kui ma poes midagi proovinud olen. Ja kõige hullem, mis selle jälitamisega kaasnes oli see, et ta tõsiselt passib mu maja ees. Kui päevas on 24 tundi ja nädalas 7 päeva, siis sellest 24 tunnist ja seitsmest päevast istub ta kogu terve selle aja minu fakking maja ees. Mul pole ühtegi päeva kus ta lihtsalt ei jälitaks. Kas sellel vennal pole oma eraelu või midagi? Ja üks üli rõõmustav uudis on see, et mul pole õrna aimugi, kes ta on ja milline ta on,sest ka kannab koguaeg musta suu maski ja mütsi mis katab tema nägu ilusti. Keha hoiakust ma vist tunneks ta juba teiselt poolt maakera ka ära, kuna ta on alati kõnnib minuga koos kui ma kõnnin. Aga ei me ei jaluta koos, ta on omadega kusagil 20 sammu kaugusel minust. Aa ja veel ta pole kunagi minuga rääkinud isegi siis kui ta on kahe sammu kaugusel. Ta püüab ennast teha olematuks, aga see väga ei toimi.

"Elsa ta sõitis just minema!" hüüab Carmel elutoa aknast välja vaadates.

Hei, Hei!
See on mu esimene raamat, mis ma avalikustan wattpadis ning ma olen happy, et sa oled selleni jõudnud ning sa loed seda hetkel. Loodan, et sulle meeldib see story, mis ma kokku kirjutan ja püsid nende tegelastega kaasas kuni loo viimase peatükini :)

Amburi plika <3