Ärkasin hullu vetsuka pärast oma magusast unest ja viskasin teki enda pealt ja kõndisin kiiruga vetsu. Oma toimetused vetsus tehtud vaatasin ennast peeglist ja sealt vaatas vastu nõiamoor. Juuksed olid krunnist lahti tulnud öö jooksul ja need olid nii sassi magatud ning mu eilne meigi maha võtmine vist käis kiiruga. Mu silma alused olid mustad ripsmetušist. Ilmselgelt ma polnud hoolikalt oma silmameiki maha võtnud. Tõesti nägin välja nagu väike nõid. Sasisin oma juukseid, et need veidike paremad välja näeks ja tõmbasin sõrmedega silmade alt puhtaks nii palju kui võimalik. Kuid kahjuks neid ma ei saanud parandada. Mu keha oli nii loid ja väsinud. Ma vajan kindlasti ühte kosutavat und veel. Nii umbes kümme tundi. Jalutasin oma vannitoast välja ja kõndisin kööki, et juua tassike vett ja edasi magama minna. Kui ma oma tassi põhjani olin joonud, koperdasin oma tuppa ja lendasin kiiruga voodisse. Sulgesin silmad, et magada veel oma kümme tundi nagu ma plaaninud olin. Teki tõmbasin ka peale tagasi ja keerasin ennast oma lemmik magamise asendisse. (kui kedagi huvitab siis kõhuli). Olin peaaegu unne suikunud kui mu kõrval oli kuulda vaiksest nohisemist. Mõtlesin alguses, et une segaduses arvan seda, et keegi nohiseb. Jäin veel kuulatama ja mulle tundus, et see tuleb täpselt minu kõrvalt. Miks Carmel või Liisbeth mu tuppa magama on tulnud? Imelik, aga noh las olla. Mul tuli just uni peale ja ma ei viitsi teda oma tuppa magama ajada. Muudan asendit ja tõmban ennast tekki sisse kerra. Kui järsku kellegi käsi üle mu piha tuleb ja mind kaissu hakkab võtma. Kindlasti see on Carmel, sest tal on komme patja kallistada tavaliselt kui ta magab. Tal alati mingi lisa padi selle jaoks. Võtan sellest käest kinni ja tõstan sujuvalt oma selja taha kus Carmel on.
"Carmel mine oma tuppa!" ütlen talle ennast paremini teki all sättides. Kuulen veel nohisemist. Keeran ümber Carmeli poole ja hakkasin teda õlast raputama. "Carmeeel, mine oma tuppaaa!" venitades sõna lõppe. Olin selle ära öelnud kui sain aru, et tegu polnud ilmselgelt Carmel'iga. Ta polnud ka Liisbeth.
"Ooumaigaad!!" Mis ma teinud olen? Koheselt lendas pilk mu riietele, mis mul seljas on. Õnneks mul on selja minu ööriided, aga ma ei mäleta kas ma panin need ise selga või ei. Mis ma üldse eile tegin, et tema ka siin on? Mis üldse juhtus eile? Oumaigaad miks ma pean alati ennast jooma nii purju, et ma ei mäleta midagi? Kus Carmel ja Liisbeth on? Kas me kõik neljakesi tulime koju? Mis tüdrukud arvavad sellest? Oumaigaad kuhu ma ennast mässinud olen. Ma ei mäleta mitte kui midagi eilsest õhtust.
"PEKKI! PEKKI!" kisan üle enda toa ja löön kätega tekki, mis mu jalgade peal on täiest jõust." Miks ma nii loll olen?!" Kui olen lõpetanud kätega tampimise vastu tekki ära. Haaran peast kinni ja püüan oma aju tööle saada, et mäletada mis eile juhtus. Olen nii mitu minutit.
"Metsaa! Mitte kui midagi! Zero! Eliise kurat sa ei tohi enam juua!!" hüüan endale kõvasti üle toa kui mulle mitte kui midagi ei meenu. Ma pean oma aju tööle saama. Kohe ja praegu. Ma pean ta ennem minema saatma kui tüdrukud ärkavad ja avastavad, et ta siin on. Aga pigem pean ennem oma aju tööle saama, et meenutada midagi eilsest. Mõtle nüüd Eliise! Mõtle!! mis ma tegin......
"Teree! Ja tsauuu hmm... Ta..Taehyung? Olid ikka Taehyung ju?" naeran talle otsa vaadates sealt laua otsast. Kõigi pead pöörduvad Taehyungi suunas ja ma näen, kuidas ta raputab pead selle blondi pea suunas. Keegi ei vasta mulle. Nad ignoreerivad mind täpselt nagu mind polekski seal laua otsas. "Tere!? Pääris tore on, et te ignoreerite mind. Ma ei teadnudki, et ma nii nähtamatu olen." ütlen ma solvunult ja vaatan korra uuesti terve laudkonna üle. Nad vaatavad mind silmi kissitades. "Okei no tore nüüd ma tunnen ennast küll nagu ma oleks just kellegi siin teie ees ära tapnud kui te mind nii vaatate. Aga ei ma saan aru, et pole teretulnud ja värki, aga tsau võiks ikka öelda. " vaatan kõigile paar sekundit otsa seda öeldes. " Vähemalt kui keegi teine ei tunne mind siit ära või midagi võiks see jälitaja ju mulle tsau öelda. Ise seisis mu maja ees oodates...." lausun ma veel.
Oli esimene asi mis eilsest meenus. Juba tahaks endale panniga panna. Miks ma nendega ise läksin rääkima?
YOU ARE READING
Stalker||k.th
FanfictionMis saab kui kaks täiesti võhivõõrast, erineva kultuuri ja keelega inimest põrkavad üksteisega kokku puht juhuslikult ning ühe inimese elu muutub sellepärast pööraseks? Mis siis saab kui sa ühel päeval avastad, et sind jälitab keegi? Seisab su k...
