Stalker||k.th

10. Peatükk

"Jalutama." sosistab ta mulle kõrva.

Hingasin sügavalt sisse, sest ta madal hääl, mis mu kõrvus siiani kummitab, pani mu paigale tarduma. Ma pean sellest olukorrast välja tulema. Hingasin ruttu ja tõmbasin oma käe lahti ning turtsatasin.

"Pfft....mõtle midagi paremat välja, sest jalutama, ma küll ei tule." Ta vaatab mind ja natuke ümbrust kui järsku ta pakub uue idee.

"Hmmm...aga jäätist sööma?"küsib ta. Ta silmadesse tekib hästi armas helk kui ta mainib seda. Kas see pole talle ohtlik kui me välja lähme sööma? Nagu ma mõtlen koos. Fännid või kes iganes võivad meid näha.

"See pole vist kõige parem idee." lausun ma võttes maast mopi ja kõndides sellega taharuumi poole. Kuulen samme enda taga. Viskan üle õla pilgu enda selja taha ja nagu ma juba teadsin tuli ta mulle järgi. Ta haaras mu randmest ja keeras mind enda poole.

"See on hea idee, tule lähme." ütleb ta ja keerab ennast kanna pealt ringi ukse suunas ja hakkas mind kaasa tõmbama. Mis värk tal sellega on, et ta tõmbab mind igale poole? Ennem kui me ukse juurde jõudsime ja peaaegu väljusime hüüdsin ma talle.

"Oota nüüd!! ...ma ei saa nii tulla." Ostutan endale. Õnneks ta jäi seisma ja vaatas mind pilguga nagu mul sobiks vabalt tulla nii. "Mul oleks vaja oma asju.. ma mõtlen käekotti ning ma ei usu, et Se-Ah lubab töö pooleli jätta."

Ta vaatab mind ja siis mu selja taha ning uuesti mind.

"Mine too siis oma asjad ära."ütleb ta ja laseb mu randmest lahti ning ma vaatan talle sekundiks otsa ning siis keeran ümber, et taharuumi oma asju võtma minna. Kuid kui ma keeran ümber ning tõstan oma pilgu põrandalt näen Se-Ah'i seal seismas ja mulle naeratamas. Kõnnin temast tuimalt mööda ja haaran oma koti ja jaki ning kõnnin tagasi salongi poolele. Se-Ah seisab siiani seal uksel.

"Se-Ah, kas ma võin...." ma ei jõudnud oma lauset lõpetada kui Se-Ah mulle juba vastas.

"Mine, mine nüüd, Eliise. Ära lase tal oodata." ütleb ta seda muiates. Kortsutan selle peale kulmu. Kas nad rääkisid omavahel ennem sellest, et mind varem koju lasta täna? Noogutan talle ja kõnnin V poole. Temani jõudes tahtis ta mu randmest uuesti haarata, kuid ma peitsin oma käed selja taha.

"Ma saan ise ka kõndimisega hakkama." mainin talle ning ta laseb mul esimesena väljuda salongist. Kui me mõlemad salongist olime välja astunud küsisin ma koheselt.

"Mis me teeme nüüd?"

"Jäätist lähme sööma."

"Kuhu täpsemalt?" küsin ma, sest ausalt ma ei taha minna ja millegi pärast ütleb mu süda, et see pole hea idee minna sööma seda jäätist.

"Tean ühte head jäätise kohta. Lähme sinna." ütleb ta ja proovib haarata mu käest, kuid ma astun sammu kõrvale, temast eemale. Pärast seda ta ei proovi uuesti mu käest haarata.

"Kas see jäätise sööma minek ei tekita mingeid probleeme....?" küsin kaheldes, kas ma peaks seda küsima, kuid ma tahan veenduda, et minuga ei juhtuks midagi kui ma temaga koos ringi kõnnin.

Ta vaatab mind kahtlustava pilguga ja küsib samal ajal: " Miks sa küsid?"

"Umm.... ma ei tea, mul on lihtsalt veider tunne."

"Sa ei pea millegi pärast muretsema." lausub ta naeratades ning astub sammu minu poole, sest mingi inimene läks temast mööda. Kui ta on mu kõrvale astunud, vaatab ta mind ja ütleb uuesti, " Ära ole selline, kõik on hästi. Me lähme ainult jäätist sööma." Ausalt ma loodan, et ma saan ruttu koju, sest mulle juba ei meeldi see. Jalutasime sinna hea jäätise koha poole.