Stalker||k.th

2.Peatükk

On möödunud kuu sellest ajast, kui jälitaja kadus. Ma olen elanud täitsa rahuliku elu juba. Sellesmõttes, et saan jälle rahulikult magada ja jalutan üksi koju ja poodides. Oleme tüdrukutega shoppamas Times Square Mall-is ning suundume kuhugi sööma, sest me suht näljased. Lähme ühte kohviku laadsesse kohta ja valime laua kuhu istuda, kuna see koht on suhteliselt täis, siis me peame istuma ühe seltskonna juurde, teisel pool lauda ehk siis laud on kaheks. Vasakul pool istuvad kolm meest ja meie paremal pool lauda kolmekesi.

Kui teenindaja oli meie tellimused võtnud ja joogid lauda toonud, ootasime me sööki. Carmel kirjutas telefonis kellegagi ja Liisbeth scrollis twitterit, kuna ma olin siin kohvikus esimest korda terve selle aja jooksul, mis ma Koreas elanud olen, siis ma vaatasin siin ringi. Kõik tundus moderne ja hästi valge, igal laual oli lillad lilled, aga ma ei või öelda, mis lilled kuna me ei tea neid lilli. Ja tundus, et siin käivad suht paljud Korea kuulused lõunatamas. Tean seda, kuna meist neli lauda edasi istub Yoon Si Yoon koos mingi mehega ja meist kaks lauda taga pool istub IU koos Cha Eunwoo'ga. Vaatan veel rahvast teistes laudades ja mulle tunduvad nad väga peened. Okei okei pooled on tavalised, aga enamus ikkagi, jõudsin pilguga meiega samas lauas istuvate meeste juurde ja nad arutasid midagi Korea keeles. Olen täiesti kindel, kuna üks vaatas suht tihti meie poolsesse laua ossa. Lasin pilgu üle nende ja üks kutt neist tundus mulle väga tuttav nagu ma oleks varem näinud teda kusagil. Vaatan ta juukseid paremini, äkki ma lõikasin ta juukseid või hoopis värvisin neid? Nope mitte kumbagi pole teinud talle. Vaatan ta nägu ja lasen korra silmadel ta keha hoiakul üle käia ning viisin tagasi silmad ta näole. Ta vaatas mind sellise näoga nagu ta tunneks mind ja tahaks midagi öelda. Nagu kus kurat ma olen seda kutti näinud? Ja siis käis mu ilusas ja targas ajus klõps ja mulle tuli meelde. Ta on see mees sealt kohvikust, kus ma ta valgele särgile kohvi ajasin. Fakk ma pean siit ära minema, kindlalt tahab, et ma ta särgi kinni maksaks, sest see tundus brändi värk olevat. Ma ikka veel vaatasin talle otsa, tema samuti. Ma keerasin oma pea kiirelt tüdrukute poole ja toetasin oma vasaku käe küünarnuki lauale ja pea käe peale, et mitte " kogematta" sinna vaadata ja uurida kas ta vaatab siiani mulle otsa. Carmel ja Liisbeth vaatasid mind imelikult, aga õnneks nad ei küsinud midagi, sest ettekandja tõi meie söögid ja me hakkasime sööma.

"Ta vaatab siiani sind. Kas te olete omavahel varem kohtunud?" küsib Carmel rääkides sellest mehest, kellele ma kohvi särgile ajasin. Tõstan oma pea üles, et Carmelile vastata ja püüan samal ajal juustega oma nägu varjata.
"Ei!"

"Kindel?" tuleb ka Liisbeth vestlusse.
"Ehm...ei...jaaa."

"Kumb siis?" uurib Carmel kahtlustavalt. Nad vahetavad Liisbethiga korraks pilke ja ma saan aru, millest Liisbeth mõtleb, aga ei me ei tea üksteist.

"Olen täiesti kindel, et ma näen teda esimest korda." vastan kergelt vihastudes.

"Okei rahu, ära peida enda nägu siis kui te pole varem kohtunud" lausub Liisbeth selle kahtlustava muigega.

Liisbeth Kas sa teed seda meelega? Ma ei saa oma juukseid ära lükata vasakult poolt, sest siis ta näeb mu nägu ja ta tunneb mu ära , kui ta juba ei ole ära tundnud. Noogutan märkamatult ja ohkan sügavalt ning lükkan vasakult poolt oma juuksed ära, et mu nägu on näha ja oi oi keda ma näen silmanurgast enda poole vaatamas on see mees. Aitähh Liisbeth! Vaatan korra sellele mehele otsa ja......

OH DAMN MA SURIN.

Ta oli kogu see aeg mulle otsa vaadanud ja nüüd kui ta märkas, et ma korraks talle otsa vaatan, otsustas ta selle surmavalt seksika pilgu mulle saata???

Tema tumedad silmad puurisid minu hinge, pannes mind nende sügavusse uppuma ja see õhk õrn muie, mis tal iga hetk kaduda võis, pani mingi imeliku tunde mu kõhtu ning see õrn ja aeglane pea kallutus vasakule, oli mulle täiesti surmav, sest ma lõin silmad sõbrannade poole, kuna ma poleks selle vaatamist suutunud lõpetada.