Stalker||k.th

3. Peatükk

Vaatasime tükk aega üksteisele otsa. Ma ei näinud juba ammu midagi, kuna mul oli silme eest kõik udune, aga ma teadsin, et ta vaatab. Järsku tunnen kellegi käsi enda ümber ja õrnalt paitab mu juukseid mis on seljal. Pigistan silmad tugevalt kokku ja tunnen, kuidas paar pisarat voolavad alla.

"Kõik on korras Eliise! Kõik on korras!" ütleb rahulikult toonil Seung-Woo.

Lükkan ennast Seung-Woo'st natukene kaugemale ja vaatan talle otsa. Tal on väga muretsev nägu ees, kuid ta naeratab hästi natukene mulle. Ma ei suuda talle vastu naeratada. Vabandust Seung-Woo.

"Mis juhtus?" küsib ta kaheldes, vaadates mu telefoni poole. Aa ja mul tuli mingi teade, aga hetkel pole see tähtsam kui see, et ma viibin jälle selle jälitajaga ühes ruumis. Kuidas ta mu uuesti leidis?
"Eum...seal...." lausun lurisades oma nina ja viies pilgu ja näpu osutades kohviku uksest teise laua juurde. Seung-Woo keeras pead, et vaadata kuhu ma näitan.

"Kus seal?" küsib ta.
"Teine laud kohviku uksest... istub....." ma ei jõua oma lauset lõpetadagi kui alles nüüd märkan, et seal ei istu keegi. Seal pole kedagi, mitte kedagi. Saate aru mitte kedagi!? Ta oli just sekund tagasi seal.
"Eliise, seal ei ole kedagi..." ütleb Seung-Woo kõhklevalt.

YAY!!! Seung-Woo arvab nüüd, et ma olen hulluks läinud. Ta oli seal, ma olen kindel selles, sest see polnud paranoia. Ta oli seal.

"Ehh....." suudan ma, vaid hetkel öelda, kuna olen nii suures segaduses. Seung-Woo laseb minust lahti vaatab korra otsa ja istub, siis minu vastu. Ma haaran oma kohvi tassi, et kohvist lonksu võta, aga siiani mu käed värisevad tohutult tema nägemisest.

"Elsa oled sa kindel, et ta oli seal?" küsib Carmel. Me räägime hetkel tüdrukutega, mis täna minuga toimus seal kohvikus kui me Seung-Woo'ga sinna läksime. Nemad on ainukesed, kes usuks, et ma nägin teda.... või siis mitte.

"Mhm, kuidas ma muidu endast nii välja oleks läinud."

"Äkki see oli keegi teine." ütleb Liisbeth. "Kas sa oled varem ka üleni musta riietatud mehe nägemisest endast nii välja läinud? Ma mõtlen pärast seda kui jälitaja ära läks."
"Ei ole, ma tunnen ta keha hoiakust ära. Ta oli seal. Ma olen 100 protsendiliselt kindel selles." lausun ma jalutades köögist elutoa aknani, et sealt välja vaadata ega teda siin pole jälle. Ei ole. Yay!
"Okei, peaks silma peal hoidma sellel, et kas ta käib sul jälle järgi või midagi." räägib Carmel.Noogutan lihtsalt ja lähen oma tuppa, et vaadata arvutist uudiseid ja kirju ning midagi põnevat oma eluga peale hakata.

Lehitsesin uudiseid, kuid seal polnud midagi põnevat. Tõstan läpaka endast vasakule poole voodile, ise samalajal tõustes ning sammudes köögi poole. Tahaks midagi head. Tean jah, et õhtul pole hea süüa, aga ma vajan hetkel midagi. Avan külmiku ukse kui olen omadega kööki jõudnud. Ohh meil on kana ja riisi, ma saan need soojaks teha pannil ja süüa. Võtan panni mis on meil pliidil ja panen pliidi tööle ning ootan kuni pann kuumaks läheb ja panen riisi ning kana sinna jäädes ootama, millal see valmis saab.

---

Koban käega kusagil padja all, et oma telefon kätte saada. Kes julgeb mulle vabal päeval helistada? Leides oma telefoni ning tõstes oma näo ette, et vaadata kes helistab. Helistajaks oli Se-Ah. Tõusin kohe istukile ja võtsin kõne vastu.

"Hommikust Eliise! Vabandust, et segan vabal päeval, aga kas sa saaks salongi tulla?" Küsib ta. " Meil tuli mingi tellimus töö järsku."
"Hommik! Eumm... Jah saan ma arvan. Mul läheb aega siis natuke. Aga mis töö?" küsin uniselt ja natuke segaduses samal ajal tõustes voodist ja minnes kapi juurde, et leida mingid riided, millega ma saaksin välja minna.
"Oh tead Eliise, meile tulevad kuulsused seega, me tühistasime kõik muud tööd." ütleb Se-Ah.
"Okei Se-Ah näeme salongis!" Hüüan veel telefoni ennem kui ma kõne lõpetan.