Stalker||k.th

12.Peatükk

Raputan pead ja vaatan uuesti sõnumit, mis just Carmel oli saatnud. Millest me peaks rääkima? Kas ta ajas kogemata mingid numbrid valesti ja saatis valele inimesele numbri? Mul tekkisid nii palju küsimusi pähe selle sõnumi pärast. Käisin peas läbi terve nädala juhtumid. Isegi tänase. Äkki ta nägi meid või midagi. See oleks väga halb. Mõtlen kiiruga, kus oleks Carmel mind näinud.

KOHVIK!!!

Vaatan ruttu aknast välja, et vaadata kohvikut, kus me just käisime. Ja ma hingasin sügavalt sisse ja välja. Carmel töötab kohvikus, aga ma ei tea täpset kohvikut ja kui ta töötas just selles olen ma suures jamas. Ma loodan, et ta ei tööta seal ja ei näinud mind täna. Tunnen kui keegi mind õrnalt õlast puudutab. Suunan pilgu aknast endast vasakule ja näen mureliku nägu.

"Kõik korras?"

Vaatan teda ja vaatan taha, kus istub ta sõber ja vaatab mind. Viin pilgu tagasi Stalkrile, noogutan õrnalt ja tekitan näole väikse naeratuse. Ta kindlasti kahtles mu vastuses, sest ta vangutas vaikselt pead, aga ei öelnud midagi. Viskasin viimase pilgu kohvikule ennem kui stalker selle eest minema sõitis.

Olen tund aega kodus mõelnud ainult sellele millest Carmel rääkida tahab. Terve tee kui Stalker ja ta sõber mind koju tõid olin ma vait ja pingutasin oma aju rakke, et meenutada kus kohas Carmel töötab. Ta peaks õige pea koju jõudma ning siis me hakkame millestki rääkima, mis tundub nii vajalik olevat. Lähen kööki ja tegin endale kohvi. Vahepeal ma kuulen korteri ukse avamist ja ma teadsin, et see on Carmel. Loomulikult oleks see võinud vabalt olla ka Liisbeth, aga ta peaks veel tööl olema. Kuulen samme köögi poole ja õige pea ma näengi Carmeli kööki sisse astumas. Ta haarab kapist tassi ja asetab selle kohvimasina ette ning vajutab nuppu, kust peaks kohvi tulema. Pärast seda ta keerab ennast ümber minu poole ja vaatab mulle otsa.

"Millest sa rääkida tahtsid?" küsin ma kohvist lonksu võttes.

"Sinust ja sellest mehest."

"Millisest mehest?" küsin ma kulmi krimpsutades.

"See, kes jälitab sind." mainib ta ja jälgib mind pinksalt. Carmel, miks nüüd?

"Miks?" küsin, et natukenegi rohkem aru saada kuhu see vestlus liigub.

"Jälitab ta sind ikka?" Küsib ta. Mis ma vastan talle? Otseselt ta ei jälita mind enam ju. Me saame pigem kokku juba ju. Noogutan talle.

"Vahest." lisan samuti.

"Hmmm....Ma nägin teda täna kohvikus."

FUCK!!

"Nii?" küsin ma nii nagu ma ei teaks midagi. Ma loodan tõesti, et ta käis ennem meie kohtumist kusagil kohvikus mitte koos minuga.

"Suht alles käis ja ostis ühe kohvi ning tee. Ta sõber oli ka, ostis americano." Pekki!! Ma loodan, et ta mind ei märganud. "Ja ma nägin sind ka seal kohvikus. Saite kokku jah? Sa suhtled nendega? Me lubasime üksteisele, et ei suhtle! Mida sa tegid nendega koos?"küsib Carmel vaikselt vihastudes.

"Olid tõesti või?" püüan ma üllatunud välja näha. " Ma ei tea millest sa räägid." Loomulikult ma tean millest ta räägib, ma tean väga hästi.

" Eliise, sa tead väga hästi. Sa olid ju nendega koos. Ma nägin kui sa kohvikus laua taga istusid ja nemad tulid omale jooke ostma." ütleb Carmel oma kohvi tassi võttes ja lauda istudes. Ma pean midagi välja mõtlema. Ma pean ennast sellest loost välja vingerdama. Eliise mõtle nüüd...mõtle midagi head välja.

"Hmmm? Ma ei tea tõesti, millest sa räägid. Ma ei lükka seda väidet ümber, et ma kohvikus käisin, sest ma tõesti käisin seal. Aga ma ei näinud stalkrit ja ta sõpra, ma tõesti ei tea. Ma ei märganud neid ju siis, sest ma ootasin Seung-Woo'd. Me pidime kokku saama ja kuna ma varem kohale jõudsin ma mõtlesin, et ma istun kohvikus."