Stalker||k.th

7. Peatükk

Mis? Keegi ei peaks siia tulema ju?

Salong on suletud ju. Jään seljaga veel inimese poole, kes just sisenes salongi.

"Vabandust, aga salo....." ütlen inglise keeles, keerates ennast ümber inimese poole, kuid ma ei jõua oma lauset lõpetada, kuna seal seisis üks mees.

See mees vaatab mind. Lasen pilgu käia üle tema. Tal on seljas helesinised teksad, must puma pusa, mingid valged jalanõud ning hõbedased juuksed, mis on natuke liiga pikad, need jäävad täpselt silmade ette, kuigi silmi on näha. Tal on tumedad silmad, mis puurisid mind. Ma tahtsin oma lauset lõpetada, aga ma ei suutnud, kuna ma taipasin sekund hiljem, kes ta on.

See oli Tema. TEMA.

Tema..... Tema..... Tema ......

Kajas see ainult mu kõrvus ning ma neelatasin ja hingasin raskelt sisse, jälgisin teda hoolega. Kõiki tema liigutusi ning püüdsin ta mõtteid lugeda, mis loomulikult mul välja ei tulnud. Ta tuligi nüüd mind tapma. Tema plaan oligi kaduda nädalaks ja tulla tagasi mind tapma. Kui loll ma võisin olla kui ma tema juurde läksin. Ma oleks pidanud mitte minema tema juurde ja temaga rääkima ehk oleks mu surmapäev edasi lükkunud mõnda aega. Neelatasin korduvalt ning ma julgenud hingata. Ma vist hoian terve aja hinge kinni kuni ma suren.

Nüüd ongi kõik. Minuga on kõik.

Ta on nii kuradima tark. Ta teadis, millal mind tapma tulla, siis kui kedagi pole. Se-Ah'i pole nagu te teate on ta haige, ülemus ehk ta mees on tema juures. Ma olen täiesti üksi siin. Ma ei saa abi ka kutsuda, kuna telefon on tagaruumis ja sinna jõudmiseks olen ma arvatavasti juba surnud. Hingan ruttu välja ja siis koheselt uuesti sisse ning neelatan korduvalt. Hirm, mis minu keha vallutas hetkel palus mul midagi teha. Ta ära ajada, abi kutsuda. Ma ei tea miks, aga osake minust loodab, et kui ma karjuks "Help" tuleks see sama mees mulle appi, kes tol päeval tuli kui ma purjus olin ja lonkisin koju.

Ta vaatas mind naeratades. Ma just avastasin, et see on ainuke kord, kus ma näen teda ilma suu maskita ja mingi mütsita. Mul tekkisid pisarad silma. Miks ma arvasin, et ta jätab mu rahule? Mu vaateväli udunes kergelt. Ta tundus mulle nii kuradima tuttavana, et ma võin vanduda, et ma olen teda kusagil mujal näinud. Pilgutasin korraks oma silmi, kuna ma ei näinud midagi, aga ma pean valvel olema, mida ta teeb. Kui mu põskedelt pisarad alla voolasid ja nägin uuesti teda, siis ta sammus minu poole. Suhteliselt kiirete sammudega. Minuga ongi nüüd kõik. Kuid aju ei tahtnud tunnistada, et nüüd on kõik ja püüdis midagi välja mõelda. Keha oli ka juba alla andmas kui järsku mu silmad vaatasid ümber ringi. Ta on nelja sammu pärast minu juures. Ma vaatasin kõik asjad ruttu minu ümbruses üle, kui ma nägin lokitange ja haarasin need, tõmmates pistikust välja ja keerasin ennast ümber oma mõrvari poole, sirutades kätt sirgelt tema poole koos kuumade lokitangidega, mis ma just välja võtsin seinast.

Ta oli minust sammu kaugusel ainult ja lokitangid talle ähvardavalt lähedal. Ta tõstis natuke käed üles ja taganes paar sammu.

"STOP!!" karjun talle, lähenemas lokitangidega, et ma saaks sellest kahe juuksuri laua vahest ära kõndida kuhugi poole. " MINE ÄRA! JÄTA MIND RAHULE!"

"Rahu!" hüüatab ta inglise keeles oma madala häälega astudes sammu minu poole. Mina loomulikult taganemas. Tema madal hääl tekitas väga imeliku tunde minus ja pani mu parema käe koos lokitangidega alla laskma, kuid ma ei teinud seda. Ma ei lasnud endal seda teha. Ma ei laseks endal kunagi valvsust tema juures olekul kaotada. Ma tugevdasin haaret lokitangide ümber ja vaatasin mehele vihaselt otsa nii palju kui ma suutsin selle hirmu keskelt. " Pane need lokitangid ära ja rahune..." sõnab ta väga rahulikul ja madala toonil.

Kas ta tõesti arvab, et ma suudan rahulik olla?

"MINE ÄRA JA JÄTA MIND RAHULE!" Karjun ma talle uuesti." Mul on kuumad lokitangid ning ma ei karda neid oma kaitseks kasutada." sõnan ma hingates sisse. Ta astub mulle samme lähedamale, kui ta on täpselt lokitangidel väga lähedal ja ta peatud. Ta tõstab oma käe rohkem lokitangide poole, eriti sinna kus on väga tuline ja hakkab sealt kinni võtma. Ma vaatan seda pealt. Kui järsku enesele aru andmata, mida ma teen, langetan ma lokitangid, niiet ta ei saa oma käele haiget teha. Ta vaatab mind üllatunud pilgul, kuid samas on seal näha võidukat pilku.