Stalker||k.th

5.Peatükk

Maja ette jõudes jään ma seisma ja hakkan käe kotist otsima võtmeid, et alt uks lahti teha. Kui ma lõpuks need leidsin tõstsin pea üles, et tänada, kes iganes mulle appi ei tulnud. Ta seisis ikka veel mu kõrval ja vaatas ringi, et kedagi poleks. Me ei rääkinud terve tee midagi ta lihtsalt kõndis mu kõrval. See vaikus mis meie kahe vahel oli ebamugav, aga talutav.

"...Khm...khm..." köhatan ma, et ta tähelepanu saada, mille ma ka saan. "Aitäh, et mind siiani ära saatsid. Ma elan siin nii, et....emm... jah" tänan teda. Ta noogutab ja uurib, mis tänaval toimub. Kas ma peaks tänu täheks ta üles kutsuma ja kohvi või teed pakkuma? Sest ma ei tea väljas on Korea kevad ilma kohta suhteliselt külm ning ta on ainult pusa väel. Ma isegi ei tea kui kaugel ta võib elada. Ahhh ma lihtsalt pakun talle seda varianti, et ta saab teed jooma tulla ja kui ta tahab, siis ta tuleb.

"....Um... kas sa tahaksid sisse tulla?... Ma võin sulle teed pakkuda. Väljas on suht külm ka ja sa ainult pusaga." lausun ust lahti keerates. Ma ei julge talle otsa vaadata, kuna jah ma olen purjus, aga see väike osa mis suudab kainelt mõelda tundub see mulle väga halva mõttena. Ma jäin mõneks ajaks seljaga tema poole seisma iga hetk ust lahti lükates. Ta pole siiani vastanud. Äkki ta läks minema minu pakkumise peale? Sai aru, et ma olen täis ja parem oleks tal nüüd koju tõmmata. Hingan sügavalt sisse ja pööran vaikselt ja aeglaselt ümber, et näha tühjust enda selja taga, aga ma ei näinud tühjust, vaid seda sama kutti seismas seal midagi oma telefoni toksides. Ta vaatas ekraani naelutatult nagu ta ootaks seal, et midagi juhtuks.

" Kõik korras?" küsin ma mõni minut hiljem kui ta ikka veel oma telefoni ekraani vaatab. Pärast mu küsimust käib koheselt selle mehe telefonis mingi plõnksatus, mis minu meelest on sõnumi heli. Ta noogutab ja tõstab pilgu ekraanilt mulle ning paneb sujuvalt telefoni oma pusa taskuse.
"... Kas ma võin ikka teed üles jooma tulla?...." küsib ta vaadates mu silmadesse. See tekitas minus korra segaduse, miks ta teed jooma tahab tulla, aga mõni sekund hiljem tuli meelde, et ma olin ise pakkunud. Lõin mõttes käega vastu nägu.

Pärast suhteliselt pikka pausi vastan ma talle: "... Mhmh..."

Lükkan ukse lahti ja astun sisse, hoides ust, et ka tema sisse saaks astuda. Ta lükkab ukse rohkem lahti ja ma sammun lifti poole, et see alla kutsuda. Mingil imelikul kombel oli see esimesel korrusel ning me saime kohe lifti astuda. Ma olin ühes lifti nurgas ja tema teises. See kõlab nagu see lift oleks mega suur, aga tegelikult ei ole. Meie vahele võib olla mahub üks tänava lambi post kui seegi. Igastahes see lift pole suur. Vajutan viienda korruse nuppu ja lifti uksed sulguvad ning hakkab sõit pihta viiendale. See mees vaatab uuesti oma telefoni ja kirjutab sinna midagi. Kellega ta räägib kell neli hommikul? Okei pole minu asi. Uksed avanevad kui olime jõudnud viiendale ja ma sammusin korter ukse poole kui ma äkitselt peatusin ja mul tuli meelde, et Carmel ja Liisbeth magavad ju.

"...Ummmm....." Kuidas ma talle seda ütlen? " Ma elan sõbrannadega koos ja nad arvatavasti magavad nii, et ära pane tähele kui sa näed kedagi veel." lausun ma talle otsa vaadates, et ta reaktsiooni näha. Kui ma mainisin oma sõbrannasid, siis ta silmad tõmbusid suureks ja vähe ehmus ära?

".....Okei..." oli ainuke asi, mis ta ütles. Ma keerasin ennast ümber ja sammusin korteri ukse poole ja avasin vaikselt ukse ise sisse astudes ja selle mehe järel ust lukku keerates. Tõmban ühe jalaga ketsi jalast ja teise samuti ning viskan käe koti toolile, mis on koridoris ning võtan tagi seljast asetades selle koti peale. Tee jooja oli oma ketsid samuti jalast ära võtnud ja ootas minu järgi.

"Tule lähme köögi poole." ütlen talle sammudes köögi poole. Kuulen kuidas ta mulle järgneb. Võtan kapist tee paki ja panen veekannu tööle samalajal haarates kapist tassi. Ümber keerates, et jälgida mida see mees teeb, nägin teda kööki vaatamas ja vaatas ka elutuba, mis on hästi natuke köögiga ühendatud.