Ma tean, ma ei suuda.

3.peatükk

EGNE MEGAN

Läksin tööle, tervitasin kolleege ja läksin enda kabinetti. Tegin oma tööd kuni järsku helises mu telefon, helistajaks oli mu abikaasa:"Kallis, ma kuulan." Kuulsin, et ta nutab ja ta hingeldab:"K k kas s s sa t t te teds tedsid, e et meiepoegonhaigas." Lõpu vuristas ta mulle kiiresti ette, järsku käis kõva kolks ja kõne lõppes. Mis kurat toimub. Mida ta seal lõpus ütles, kirjutasin selle paberile nii nagu kuulsin ja sain kokku"Kas teadsid, et meie poeg on haiglas." Ma ei tea mitu lööki mu süda vahele jättis, mul hakkasid pisarad voolama. Jumala eest mis mu lapsega toimub. Siis tuli mu kolleg Kadri, rõõmus nagu alati:"No tervist:)." Kui ta mu nägu nägu siis ta naeratus kohe kadus:"Mis lahti, kas ma saan aidata sind kuidagi?" "Ja sa saad mind sellega aidata, et sa viid mu haiglasse." Peale seda lauset hakkasin ma veel hullemini nutma, ta tuli ja kallistas mind:"Hea küll ma viin su sinna ja räägin juhatajaga." "Aitäh." Ta on mulle alati abiks, ta on väga hea inimene. Laksime siis tema autosse ja kimasime haiglasse, ta on selline. Kui olime haiglas jooksin ma infoletti ja küsisin:"Palun öelge mulle Kristo Megani palati number." "Kes te olete talle." No jommajo küsid ka veel, aru pole saada v, oi see inimene ei meeldi mulle:"Teate ma olen mingi suvakas, kes varastab haiglast inimesi ja ma tulin nüüd Kristole järgi, püha issand te veel küsite, ma olen ta EMA!!!!" Kadri:" Egne proovi rahuneda, ma saan aru sinust aga see polnud ka nüüd ilus." Mul oli pohhui ma tahtsin oma last näha. Seni kuni ta 7aasta pärast leidis selle kuradi numbri ja ütles siis ma kohe tormasin sinna, enne palatit natuke jõudis Kadri mulle järele:"Oot oot rahu, kui sa niimodi sisse sajad siis sa ehmatad teda ja tal võib hullemaks minna." Oh issand, ma sellele ei mõelnudki, läksin siis vaikselt palatisse ja nägin oma abikaasat kes meie lapselt käest kinni hoidis. Mina:"Kolja." Mu mees vaatas mu poole, pisarad voolamas. Ta tuli minu juurde ja kallistas mind, ma rahunesin natuke. Istusin siis toolile ja võtsin Kristo käest kinni, Nikolai hoidis mind tagand kinni, ja lohutas mind. 

KRISTO MEGAN

Kui ärkasin siis kuulsin kellegi nuuksumist ja ma tundsin, nagu midagi torkiks mu kätt, proovisin ailmi avada aga ma ei jaksanud, pigistasin siis natuke seda kätt mis mind hoidis. Naiselik hääl hüüdis:"Poja." No see oli arvatavasti mams, sest kes naistest ikka veel mulle poja ütleb. Proovisin silmi teha lahti ja lõpuks ma saingi, nägin, et isa on ka siin. Vaatasin ümber ringi ja sain aru, et ma olin haiglas, no mis järgmiseks. Vaatasin seda kätt mis torkis ja seal oli kanüül, no sina siis torgidki mind. Ema tegi mulle ühe musi otsaette ja küsis:"Kuidas sa tunned ennast?" Proovisin öelda hästi aga seda polnud kuuldagi niiet näitasin like. Ta naeratas ja samal ajal tal voolas pisar. Proovisin tulla istuli, aga mu peas käis terav valu läbi, ning läksin tagasi pikali. Natukese ajapärast tuli arst, isa:"Kuidas tal on?" Arst:"Kuna ta lõi oma pea ära tegime talle uuringud, selgus, et kõik on korras, tegime veel paar proovi ja kõik on korras. Kui ta tahab siis ta võib koju minna." Oh see pole paha. Proovisin tõusta ja sain see kord. Kallistasin oma ema ja see järel tegin kalli ka isale. Arst läks minema. Ema:"Mis juhtus, kuidas sa siia sattusid?" "Aaa, ma mäletan aind nii palju, et ma magasin ja kui ärkasin siis mul oli halb, läksin wc ja kõik." Kehitasin õlgu ja vaatasin papsile otsa. Isa:"No ma vaatasin tütrukutega telekat, vanaema oli hoovis, ja ma kuulsin, et mingi kolks kæis, ma nägin, et ennem Kristo tuigerdas ja läks vetsu poole siis tormasin kohe sinna. Nähin, et ta lamab seal maas, kutsusin õed ja keegi nendest helistas kohe kiirabisse. Ma ei mäleta mida ma seal korraldasin aga ma võisin välja näha nagu kana kellel just lõigati pea maha ja nüüd otsin seda, igatahes kui kiiraabi tuli ja ta minema viis siis ma helistasin kohe sulle ja kui sa kuulsid mingit pauku siis ma viskasin oma telo puruks vastu seina, et jah. Ma hakkasin naerma, emal pisarad voolasid, isa läks teda lohutama. M pa upitasin püsti end, oi kurat mu tasakaal kadus ära, isa püúdis mu kinni:"Oled kindel, et ikka koju tahad." "No siin ma küll olla ei taha." "Okei." Kui sain tasakaalu tagasi, küsisin:"A mis ma selle asjandusega peale hakkan." Näitasin kanüüli peale " Endale ma küll seda jama ei taha, see teeb haiget." Isa kehitas õlgu:"Oota, ma kutsun arsti ja siis vaatab edasi, okei?" Me mamsiga noogutasime. Istusin voodipeale emsi juurde. Natukese aja pärast oli paps tagasi koos arstiga:"Palun anna oma käsi." Palus mind valges kitlis naisterahvas. Sirutasin oma käe tema poole, ta võttis sideme ära. Oi kurat edasi ma ei taha näha, katsin oma silmad käega, oi kurat kuidas ma pelgan nõelu. Korraks oli täiega valus, aga ma olin vait, siis see valu lõppes ja arst pani mulle pleeastri sinna kus oli ennem see torkimis masin. 

Kodus väike õde jooksis minu juurde:"Venna venna, kas tead ma oksendasin täna, see oli selline mu..." "Emm okei p, detaile pole vaja, aitäh. Oi kurat mul hakkas nüüd endal ka halb." Vanaema tuli mu juurde:"Pojake kullake kuidas sa tunned, kas kuskilt vautab, tahad sa midagi." "Ehh, ma arvan, et minuga on kõik okei, sest ma tunnen end hästi ja elan:). Ei ole vaja mulle midagi tuua." "Aga ma tegin pelmeene kas neid tahad?" "Okei." Istusin siis lauataha ja vaatasin, et 2 taldrikut oli seal veel, hmm 1 ma pakun on Mirteli oma, aga see teine? Ähh las ta jääb, kui ma sõin siis isa istus selle tundmatu taldriku taha:"Oh jumal mul ennem jäi söömata selle okseralli pärast, muide sa olid ka oksendanud, seal oli kõik oksene juba kui Mirtel läks sinna." Okei piinlik. Vaatasin korra isa poole ja sõin edasi. Tundsin, et tahan juua:"Paps meil mahla või midagi juua on ve?" Ta noogutas, vanaema kohe jooksis ja tõi mulle juua:"Aitäh." "Aga palun, kas veel midagi?" Rapitasin pead. Mul oli veel jäänud 2 pelmeeni ja ma ei jõua süüa neid:"Paps ma ei jõua rohkem." "Viska minema siis." Vanaema takistas:"Ei, anna mulle, toitu süüakse mitte ei visata minema..." Jaah pla pla osad inimesed ei saa vapsjee süüa ja mis kõike veel, no mis ma saan teha, et ma ei jõua, jooksen mingi bomzi juurde:"Ou mis istud seal, näe süüa sulle ma ei jõudnud ära süüa, tead minema ka ei tahtnud visata, mõtlesin, et äkki sa saad kõhu täis Kahest Pelmeenist." No ta mõtleb, et mõnitan või. Või ma ei tea kõik söök mis ma ei jõua aüüa, korjan kokku kuskile ja siis viin? No ta virutab selle mulle näkku ja saadab nah. Minu mõttemulle rikkus vanaema:"Kusjuures ma pole sind kunagi nii kõvasti karjumas kuulnud kui täna, hahah, käi nahhui siit Kristel hahaahh, oi ma mõtlesin, anna andeks lapsuke." "Oi anna andeks kui sa ehmusid." "Ei ma ei ehmund ma avastasin uue Kristokese." Nunuh ookei. Läksin siis oma tuppa ja keerasin magama kuna homme on kooool, oi jummel sinna ma ei viitsi minna.