Ma tean, ma ei suuda.

16.peatükk

(Kerin aega edasi kui on matem tund)

Vaatan niisama klassis ringi ja õpetaja palub mul tafli ette minna. Läksin siis sinna ja vaatasin tehet, kurat ma ei oska seda ju. Seisin seal ja vaatasin korra taha, Eleanora paneb kähku telo ära, okei? Vaatan tagasi taflile ja ei oska midagi teha. Õpetaja tuleb mu kõrvale ja hakkab jälle seletama kus mida ja kuidas. Kui tehe tehtud siis istun tagasi omale kohale. 

Kui tund läbi siis tuli söögivahetund ja ma läksin sööma. 

(Kerin aega edasi kui Keisto sõidab bussiga koju ja peatuses tulevad peale Eleanora ja Karolina)

Olen niisama bussis Mirtel tuli ka peale, uksed tulevad lahti ja mingid mutikesed seal trügivad no jummel ega te maha ei jää ju. "Davaj davaj noh." Mingi noore hääl, vaatan Kristel aa no siis on tema. "Tere!" Da fck, vaatasin ukse poole ja seal seisid Eleanora ja Kaeolina oi vittu. Ütlesin tere vastu, oih mu hääl oli jälle liiga madal, kurat ma koguaeg unustan. 

Kuulsin, et Karolina vist ütles minu nime, okei küsin järgi igaksjuhuks:"Mis mina?" Ta vaatas mulle imeliku näoga otsa, küsisin uuesti:"Mis mina?" Ta vaatas mind nagu hullu kes tõmbas trussikud pähe. "Ee mis asja ma ei öelnud Kristo, ma ütlesin Kütinens." Mv okei, mul siis kõrvdega probleemid, tahtsin end mitte lolli olukorda panna siis ütlesin:"Aa kahju ma juba loodsin." Ta vaatas mind jälle imelikult:"No okei? Ma saan öelda, Kristo." "Jeee." Nad naersid. Kristel ja Mirtel seal mölisesid midsgi, oi kurat nad ajavad juba närvid püsti:"Türa kui te kaks kohe vait ei jää siis lükkan teile mõlemale munni kurku." "Enda oma ve?" Karolina küsis. "Jaa tead, türa mis sa üldse mölised meil oma pere asjad." "Ahah mingi vend lükkab õele munni kurku ve. Normaalne vend oled." "Jaa ma tean." "Sa mölised siin ve?" Oih okei ma parem olen vait. Kuulsin, et Eleanora hakkas naerma, vaatasin:"Da putsi noh!" "Mida sa närvad?" "Ah vahet pole." "Ahah." Ja Karolina näitas sõrmega oimu kohale. Huuh õnneks järgmine peatus on minu peatus, läksin juba ukse juurde. Seal üleval on see pulk kust hoiad kinni, et ei kukku, ma tegin seal ühe lõua tõmbe, ma ei tea miks, lihtsalt igav oli. No kui aus olla siis tahtsin veits muljet ka avaldada. Kui uksed avanesid siis läksin maha, no õed tulid ka loomulikult. 

Kui koju jõudsime siis ema tuleb pisarsilmis vastu, jummel mis nüüd:"Emme mis juhtus?" "Tead, s s see v v vanaema k k kes viid di h hhaiglasse.... T t t ta..." Ja ta hakkas veel rohkem nutma, läksin mamsi kallistama:"Mis juhtus temaga?" "T t ta ... Ma ei saa seda öelda." "Palun räägi." Kristel küsis:"Oota see asi on siis nii tõsine, kas ta suri?" Tundsin kuidas ema noogutas ja hakkas veel hullemini nutma, mul endal ka hakkasid pisarad voolama. Eiiii jälle minu inimene, jumal mida sa seal korraldad. Tundsin, et mingid käed tulevad veel juurde, oih kas mul tuleb see udu välja, raisk. Vaatasin huuh Mirtel ja Kristel tulid ka kallistusse. Olime seal veits ja siis võtsime joped ja jalatsid ära ja ma kirjutasin sellest oma sõbrale, Sandrile. 

MINA:"tra mees ml elu isu otsas, putsi mu vanaema suri." 

PEDEKAS:"Oo mees mul on kahju. Ma usun, et see on väga ränk, sest sa ikka sitaks hoolisid tast." 

MINA:"Tra maiela seda yle." 

PEDEKAS:"Ma loodan, et sa ikka elad. Deem mida värki kuidas?" 

MINA:"No tal oli see suhkru haigus ju vms." 

PEDEKAS:"Aa nujh, kahju sinust." 

Panin telo ära ja läksin teiste juurde. Õed olid diivanil aga ema polnud kusagil:"Ou kuulge kus mams on?" "Aa ta ütles, et ta läheb puhkab veits." "Okei." Tegin endale teed. 

Kui jõin ära siis tuli paps koju, vaatas mind ja tal tuli murelik nägu:"Juhtus midagi, kus ema on, mis toimub?" "Ema magab, j j jja v v v vanaema s s..." Ja pisarad hakkasid voolama, paps jookseb mind kallistama:"Appikene, jummel mul on nii kahju teist. Oi jommajoo." Ta tegi mulle põsele musi. Ja läks õdesi kallistama ja neid lohutama. 

Õhtul istusime lauataga ja mälestasime teda. Hiljem kirjutasime kõik kirja mis talle hauda kaasa läheb, kui kõik siis ma lohutasin ema ja õed lohutasid üksteist ja paps planeeris matuseid. 

Kui pidime juba magama minema siis und ma ei saanud, sest pisarad ei tahtnud lõppeda. Ajasin püsti end ja kirjutasin Sandrile

MINA:"Tra maisaa magada, putsi ml need pisarad ei loppe ara." Mõne minuti pärast ta vastas.

PEDEKAS:"Vaene sa, sa muidu homme kooli lahed?" 

MINA:"Mdea arvan kll, et jh." 

PEDEKAS:"Okei, edu sulle siis mees." 

MINA:"Hah tnx seda laheb just koige rohkem hetkel vaja." 

PEDEKAS:"A sa homme valja ei saa v?" 

MINA:"Mkm, ml ju see arest veel, ja tra homme matused, maiela yle seda, vituu mis ma teen, tra ml ilged eneka motted peas prg." 

PEDEKAS:"Aa nujh. Aga ara sa endale kl midagi tegema hakka, ma usun et on aga viska need ara peast, ou akki ma tulen su poole ja lahme jalutama niiet su paps aru ei saa, saad aju tuulutada, tuleb heauni?" 

Tra ma ei julge ju minna

MINA:"Nmdea kas see oleks just koige parem mote, mu paps arkab isegi saase pinina peale yles." 

PEDEKAS:"Aa nu ja, okei eks homme raagime siis, head ood, proovi siis magada." 

MINA:"Ok dv gn." 

Panin telo ära ja proovisin magada. Õnneks jäin kähku magama.