Ma tean, ma ei suuda.

12.peatükk

"Pooeeg ääratuus." No jummel juba äratus ve, kurat ma pean ju selle hulluarsti juurde minema, no nahhui. Läksin sööma, vanaema tuli vastu:"Hommikust pojake, kuidas tudisid, näe ma panin sulle pudru ka juba jahtuma, kas sa tahad kohvile suhkurt ka?" "Ammm, ära pane." "Hea küll, istu sööma ma toon kohe kohvi ka." Istusin lauataha ja hakkasin sööma, vanaema tõi mulle võikus ka:"Näe söö laps kuna sa kasvad mul, nii kõhnake oled, pead sööma ikka ilusti." No jummel jälle ta oma jutuga, oi oled peenike ja oi sa oled peenike, no nah ma ise tean milline ma olen. "Näe palun su kohvike jõudis, head isu, söö siis ilusti." "Aitäh." Kui söödud siis viisin nõud kraani kaussi, vanaema:"Jäta sinna küll ma ise pesen." "Okei, aitäh kõht sai täis, hea söök oli." "Tubli laps." Läksin oma tuppa, narukese ajapärast tuli vanaema:"Pojake sa ikka hambad pesid?" "Ahjaa see läks täitsa meelest." "Nu juhtub:)." Läksin siis pesin hambad ära ja läksin tuppa tagasi, poole tunnipärast tuli paps:"Pane korralikud riided, me hakkame varsti liikuma." "Ok." Panin siis kamo püksid ja musta särgi ja halli kampsuni, toppisin prillid ka ette, sättisin veits sonksi ja valmis ma olingi. Läksin papsi juurde:"Paps nii on normaalne ve?" Ta vaatas mind natuke:"Aaamm, mine pane teised püksid." "Okei." Läksin ja panin siis mustavärvi teksad:"Aga nii sobib." "Jah. Oota tule siia korra." Läksin siis ta juurde ja ta lasi lõhna mu peale:"No nüüd oled valmis, aa üks asi veel, vanaema saab täna haiglast välja, tahad tulla, ahjaa sa niigunii oled haiglas ju, no siis sealt kui sul lõpeb see värk siis ootame õed koolis ära ja võtame vanaema ja viime koju." "Oota kuhu koju, tema koju või meie koju?" "No ma ei tea, ma pakun, et täna las ta olla meie kodus ja homme vaatab mis saab." "Okei." "Davaj pane jope selga ja saapad, me juba hakkame minema." Läksin siis panin saapad ja panin jope ja ootasin papsi, vanaema tuli:"Nu, hakkate minema?" "Vist küll, midagi paps ütles." Vanaema noogutas, paps tuli, kobas oma taskutes:"Oota korra ma toon auto võtmed." Ja läks, vanaema kukkus kohe kommenteerima:"Oh jumal su isa ikka nalja number:D." Noogutasin ja naeratasin kuna ma ei oskand midagi vastata. Paari minuti pärast paps tuli:"Noh lähme." Vanaema tuli mind kallistama:"Ole siis tubli." Ja tegi põsele musi. Kui ta lasi minust lahti siis ütlesime'tsau' ja me papsiga läksime autosse,

Soidu alguses hakkas auto kohe piikauma, isa:"Mis kurat." Vaatas ekraani:"Kristo sul turvavööd pole." Vaatasin, polegi:"Oihh." Panin peale. Isa naeris, oi fck piinlik, isa vaatas mu poole:"Ära muretse kõik on okei, ega ma ei pahanda, no juhtub ikka, ma saan aru, et alles ärkasid ja mõistus kohe ei võta, ära häbene." Huuh kergem hakkas aga ma ei tea, vastata ikka kuidagi ei julge või ei tule midagi suust välja. 

Kui olime haiglas siis isa küsis infoletist palati numbri ja läksime sinna istuma. 

Isa vaatas korra käe kella:"No püha jumal meis oleks pidanud juba pool rundi tagasi kutsuma." "Aga äkki koputame, võibolla unustas, või midagi?" "Ei, inimene ju enne läks sisse." Ah kurat vist jah:"Aa vist läks jah." 

10minuti pärast meid kutsuti:"Megan Kristo palun." Oi pekki kuidas mu keha hakkas värisema, issand kuidas ma hakama saan, ma ju tean, et ma ei suuda. Mees istus oma laua taha:"Istuge palun." Isa istus seina ääres olevale toolile ja ma ei teadnud kuhu istuda, õigemini ma ei julgenud liigutadagi, arst:"Võta istet Kristo." Istusin siis mehele vastu. "No tere, kuidas siis läinud on vahepeal." Appi mida ma vastan, kui ma vastan hästi siis tuleb 110küsimust, huuh okei:"Eee... H h häs s st ti  v vi vist." Kokutasin kuidagi "Mis sa selle hästi all mõtled, kas koolis on läinud hästi, või said millegi heaga hakkama, et tunned kohe, et läheb hästi." Inimene ma lihtsalt ei julge sinuga rääkida:"Eee, m m mma e ei t t tte ttea." "No mis vastus see selline on, see ju ei saa olla mingi vastus, kas sind vaevab miski, räägi, ma olen siin selleks, et kuulata, ma luban, et kõik mida sa räägid jääb meie kolme vahele, mina ei lähe kellelegi ütlema ja su isa jätab ka selle jutu siia nelja seina vahele, sa võid julgelt rääkida." Kuidas ma saan julgelt rääkida kui ma kardan, where is the fucking logica? Olin lihtsalt vait ja ta hakkas edasi plärisema:"Kas sa tead miks sa siin oled?" Pole õrna aimugi, ei oot paps midagi rääkis küll:"J j ja." "Väga hea, lihtsalt su isa tahabki sulle, et sa saaksid inimestega kergemini suhelda, me võime koos sellest üle saada, sa tulid siia tegelikult saatekirja saama, et ma saaksin sind edasi juhendada kõnehäire osakonda, seal on üks programm, kus on käinud inimesi kes ka kardavad, aga seal nad on saanud sellest üle. See näeb välja nii, et sa käid seal teatud aeg, aega saab pikendada ka kui on soov. Jaa seal on juhendaja kes tegeleb sinuga kas individuaalselt või gruppiga, kuidas sa ise soovid, see on sinu otsustada, mina iseenesest soovitaksin gruppi, sellepärast, et seal on inimesi rohkem ja nad saavad sind toetada igas mõttes, nad aitavad sind kui vaja, see on väga tore seltskond, seal mängitakse igasugu seltskonna mänge, suheldakse, põhimõtteliselt seal arendadki suhtlemist teiste inimestega. Et kuidas tahad, valik on sinu." Vaatasin isale otsa, et to midagi ütleks:"No ma pakun, et esialgu võiks ta olla individuaalselt ja pärast kui saab julgust siis gruppi, kas nii saab?" "Jaa saab küll, ehksiis järgmine nädal kolmapäev kella kolmest kuni viieni sobib?" Vaatasin papsile otsa:"Jjjjaa sobib, aga kas see hakkab iga nädal nii olema, või?" "Kuidas patsiendile sobib. Te ei pea kohe ütlema, te võite saata mulle emailile kirja, või helistada, no kui midagi siis me ise saame ka helistada, näiteks kui midagi vahele tuleb või kui midagi muutub." Paps noogutas ja vaatas mulle otsa, noogutasin kuna ma ei oskanud targemat teha.