Armastus läbi pisarate [LÕPETATUD]

"Me peaksime ühel poolel olema"😉

2 päeva hiljem..

Ma ei ole ka need paar päeva enda toast väljunud ning ei kavatsegi seda teha. Ma tunnen end nii nõrgana ja katkisena. Marko ignoreerib mind siiani täielikult.

Mu seltskond Hanna, Cärolin, Liisbeth, Mattias, Kaspar ja Silver on ka mulle palju kirjutanud ning muretsenud ja tahavad minuga kokku saada aga ma lihtsalt ei suudaks.

Istun voodis, vanemaid pole kodus. Täna on nad mõlemad tööl. Kuulsin, et mulle tuli sõnum. See on Rebecalt..

Rebeca: kuule tahtsin vabandada enda käitumise pärast😬ma ei tea mis mul hakkas eks need olid mingi armukadedus hood vms

Mina: mis vahet sellel enam on, me oleme lahus seega mine võta ta siis endale.

Rebeca: sa ei teagi?

Mina: mida?

Rebeca: Markol keegi uue silmapiiril, mingi tatikas kes sai alles 16, mingi Carmen oli ta nimi vist

Mina: selge..

Rebeca: me peaksime ühel poolel olema ning nad lahku ajama

Mina: ei aitäh

Rebeca: mõtle hoolikalt mõnda aega, ma tean, et sul raske ning valus aga olen valmis sind aitama

Mina: te ajasite kõik meid lahku ja nüüd pakud abi

Rebeca: oeh jamh, olin loll ja sa ei pea mulle andestama aga ma ausalt tahan seekord ainult head..anna enda snap, teeme streaki?

Mina: fine, keity.lumberg

Paar kirja kirjutasime veel ning siis panin telefoni enda käest. 3 päeva oleme lahus olnud ning tal on juba uus... ta ei armastagi mind enam, ma jäingi temast ilma..

Ma ei suuda, ma vajan õhku. Kõndisin trepist alla ning panin enda vansid jalga ja läksin jalutama. Mul siiani pisarad voolavad. Kõnnin mööda tänavaid ja kõigi pilgud peatuvad minu peal..

Järsku Silver ja Kaspar kõndisid mulle vastu ja tegid mulle kalli. Nende näod nii mures, nad toetasid mind ja me läksime Silveri juurde kolmekesti, ta on üksi kodus.

Õnneks oli vähe kõndida ainult paar maja edasi ja olime kohal. Me läksime istusime suurde tuppa.

Mina: ta ei armasta mind enam

Silver: te olete aind paar päeva lahus olnud, ta ei saa nii kiiresti sinust üle saada

Kaspar: olen nii kindel, et ta siiani mõtleb sinule

Mina: 3 päeva oleme lahus olnud ja tal on mingi uus eit juba..*jälle pisarad voolasid*

Kaspar: mis asja?!

Mina: Rebeca kirjutas mulle, ma ei suuda enam

Kaspar: ma räägin Markoga veel sellest, ma tunnen end süüdi kuna minu pärast te tutvusite

Mina: see ei ole sinu süü Kaspar

Silver: õeke kuna sa psühhiaatri juurde lähed?

Mina: homme kell 12 on aeg..

Silver: ma tulen kaasa, lubad?

Mina: ikka..

Kaspar: kas ma tohiksin ka tulla?

Mina: muidugi aga teistele sellest ei räägi

Kaspar: jaa noshit, et ei räägi

Silver: äkki jääte siis minu juurde ööseks ja saame hommikul koos liikuda

Nõustusime ja siis Kaspar tõi meile köögist süüa ja üritasime filmi vaadata..