Armastus läbi pisarate [LÕPETATUD]

"Appi tõmmake nad lahku, nad tapavad ära üksteist"

Kell 17:37

Taas istun enda toas üksinda ja mõtlen omi mõtteid, ma olen nii läbi omadega ja nii kurnatud. Kaspar ja Silver kutsusid mind täna meie kambaga välja ja ma vist ikka lähen.

Ma tõesti igatsen neid nii palju aga nende ette ilmuda kurva ja nõrgana on kohutav minu jaoks kuna alati olen jätnud teistele mulje, et olen tugev jne.

Aga kuna nad on siiski mu sõbrad ning väga palju mulle toeks olnud ning minu kaitseks välja astunud siis siiski lähen.

Võtsin enda telefoni ning võtmed ja liikusin trepist alla ja hakkasin parki jalutama. Mõne aja pärast olin juba pargi lähedal ning nägin neid. Kaspar ja Silver märkasid esimesena mind eemalt ja tulid jooksuga mulle vastu ja tegid kalli. Silver ütles "õeke sa tulidki, see on hea"

Kõndisime teiste juurde ning Liisbeth ja Cärolin tulid ka mulle kalli tegema ning seejärel Mattias ja Rene samuti.

Istusime ning rääkisime pikalt umbes tund aega ja mul oli nii tore nendega olla. Järsku kostus kellegi naer, vaatasime seljataha ning braavo siia kõnnivad Hanna ning Marko.

Silver ja Kaspar jõudsid mulle veel öelda, et oleksin rahulik, et nad ajavad nad ära. Rene tõusis ka püsti vihaselt.

Rene: teie kaks kaduge siit

Hanna: ma tahan Cärolini ja Liisbethiga rääkida

Cärolin: meie ei kavatse sinuga enam rääkida sa oled meie kõigi jaoks surnud

Hanna: haha miks?

Cärolin: sa olid Keityga parim sõbranna ning lõid talle noa selga ja nüüd kao siit

Hanna: kuidas ma noa selga lõin? Niimoodi, er ma armusin Markosse ja ta on väga imeline kutt ning mina ei oleks osanud arvata, et Lumberg selline lits on haha

Hanna vaatas näkku mulle ja lihtsalt naeris näkku. Marko on imeline kutt ja tema on armunud? Ma istusin ja panin käed rusikasse ja minu mõõt sai täis. Ma tõusin ja lükkasin teda ning me hakkasime kaklema.

Kõik ehmusid ja ei osanud midagi teha, ta oli pikali maas ning ma hoidsin ta kõrist kinni ning lõin teda. Ta lõi mind ka ja siis kostus Liisbethi hääl "Appi tõmmake nad lahku, nad tapavad ära üksteist".

Marko haaras Hannast ning Kaspar minust ja nad tõmbasid meid lahku. Hannal pisarad voolasid isegi.

Hanna: sa kahetsed seda

Mina: TÜRA KUIDAS? SA FUCKING KARDAD MIND, ÄRA HALA TÜRA

Hanna: KUULA MIND ÄRA

Mina: EI KAVATSEGI, HEAD AEGA

Poisid ajasid nad ära ning minu närvid olid ka juba suht läbi seega veidikene istusin ning tegin teistele kalli ja liikusin ära.

Koju jõudes istusin suurde tuppa ja üritasin rahuneda. Nii fucking valus oli Markot ja Hannat koos näha.. nii fucking kohutav oli Hanna vastu kätt tõsta kuna ma ikkagi hoolin temast veel mingil määral aga muud valikut ei olnud, ise ta provotseeris mind.