Armastus läbi pisarate [LÕPETATUD]

"Meie vahel ei saa enam kunagi midagi tekkida"🥺

1 nädal hiljem...

Ma pole nädal aega kuskil käinud ainult vahepeal poes. Ma lihtsalt ei mõista Marko käitumist. Ma kahjuks ka lõikusin end, kuna nõrkesin nii palju aga üritan hoiduda.

Täna toimub endise klassivenna Robini juures pidu, mina või noh üleüldiselt meie seltskond on ka samuti sinna kutsutud. Ja ka mina lubasin minna ning Rene, Kaspar, Cärolin ja Liisbeth tulevad ka. Mattiasel pole peotuju täna seega ta ei tule ning Silver pole veel reisilt tagasi. Homme jõuab õnneks, igatsen nii palju teda.

Uksekell helises ilmselt Cärolin, Liisbeth, Rene ja Kaspar jõudsid. Läksin ust avama ja siin nad ongi. Lasin neil suurde tuppa istuda aga tüdrukud tirisid mu magamistuppa ja aitasid mul riideid valida ning meiki teha. Lõpuks nägin välja selline.

Liikusime suurde tuppa tagasi ja poiste näod olid sellised nagu me oleksime 5h ära olnud.

Rene: vau

Kaspar: teil läks sada aastat aega haha

Liisbeth: näh, meil läks alla tunni aind

Kaspar: tundus rohkem haha

Rene: davai hakkame liikuma

Panime jalatsid jalga ning liikusime välja. Mõtlesime kas lähme jala, taksoga või bussiga aga otsustasime jalutada. See on 15 minuti kaugusel umbes.

Jõudsime kohale ning kohe tuligi Robin meid tervitama. Ja andis meile joogid kätte. Võibolla ongi isegi parem, et tulin saan mõtted eemale jne.

1 tund hiljem..

Oleme siiani Rene, Kaspari, Cärolini ja Liisbethiga istunud aias ja joonud ning rääkinud. Väljas on veel inimesi kuid enamus on majas.

Okei ma olen ennast masendusest juba suht täis joonud ning teised tahavad sisse minna. Jäin nõusse ning ma korralikult tuigun ikka.

Kaspar ja Cärolin läksid eemale rääkima, ning mina, Liisbeth ja Rene kõndisime suure toa poole. Ma kohkusin megalt, ma olen täis aga siin on Marko ja Hanna ning nad panevad tatti.

Marko nägi mind ning ma jooksin majast välja tänavale, Rene ja Liisbeth jooksid mulle järele ning samuti ka Marko. Rene ja Liisbeth jäid meist veidi eemale aga nad siiski kuulsid mida mina ja Marko rääkisime.

Marko: kuhu sa tormad

Mina: mis see sinu asi on?!

Marko: lõpeta, mis sul hakkas

Mina: sa lubasid mõelda meie peale ja nüüd ameled selle hooraga.

Marko: ta ei ole hoor. Meie vahel ei saa enam kunagi midagi tekkida. Ma armastan Hannat mitte sind.

Mina: NÄDAL TAGASI NIKKUSID MIND JA NÜÜD ARMASTAD SEDA LIBU??

Rene: keity tule me saadame su koju või magama üles

Mina: kuskile koju ega magama ma ei lähe ennem kui see lits on oma karistuse saanud.

Marko: kui sa teda sõrmeotsagagi puudutad siis kahetsed seda ja kaotad kõik

Mina: ma kaotasin sinu niigi ja muud mul pole enam kaotada

Jooksin neist mööda sinna suurde tuppa kus on palju rahvast seal istub ka Hanna. Seisin ta ette ning tõmbasin teda juustest püsti. Kõik hakkasid juba kaasa elama.

Lõin teda näkku ühe korra ja hakkasin jalaga lööma kuid siis Kaspar ja Rene jooksid minuni ja võtsid mu sülle.

Hommikul..

Avasin silmad ja ma olen kodus, kuidas ma siia jõudsin. Ma ei mäleta mitte midagi, viimane asi mida mäletan on see, et mina, Kaspar, Rene, Cärolin ja Liisbeth istusime väljas hoovis ja jõime.

Tõusin voodist püsti ja läksin suurde tuppa mu telefon ja kott on siin. Issand kell on juba 12:37, kuidas ma nii kaua magasin. Mu pea sitaks lõhub vaatasin, et Rene on kirjutanud mulle, et helistaksin talle kui ärkan. Hakkasin talle helistama

Rene: hommik pohmaka printsess

Mina: ära naera mul on nii paha olla

Rene: peost mäletad ka midagi v? Ja kas mäletad mida sa tegid?

Mina: kas ma tegin midagi? Viimane asi mis mäletan on see, et me istusime seal hoovis ja jõime ning rääkisime. Edasi ei mäleta. Kuidas ma koju üldse sain?

Rene: noo me istusime ja seal väljas kõik koos. Aga seal läks jahedaks seega tahtsime sisse minna ja siis sa vaevu püsisid püsti. Kaspar ja Cärolin läksid korraks eemale rääkima ning mina, sina ja Liisbeth läksime suure toa poole aga seal olid ka Marko ja Hanna kes panid tatti. Siis sa jooksid minema me tulime sulle järele ning ka Marko. Siis te rääkisite, ta ütles, et teie vahel ei saa enam kunagi midagi olema, et ta armastab Hannat. Siis sa karjusid üle tänava "nädal tagasi nikkusid mind ja nüüd armastad seda libu" Midagi veel jamasite ja siis läksid sisse ja andsid Hannale lõuga kuni mina ja Kaspar su ära tõmbasime ja koju tõime..

Mina: issand mida ma teinud olen..