Armastus läbi pisarate [LÕPETATUD]

"Keity mis sinuga toimub?"🥺😬

Kell 13:47..

Istun kodus, Kaspar ja Liisbeth on Rene juures ning seal on ka Marko ja Hanna. Ma oleksin pidanud ka algselt minema aga ma ei ole neile veel öelnud, et ma ei lähe.

Mu mõtted on täiesti segamini mul on vahepeal selline tunne nagu ma läheksin hulluks enda mõtete pärast.

Istun diivanil ja järsku sai mul mõõt täis ja ma tõusin püsti, haarasin enda tagi ja panin adid jalga ning liikusin välja. Ma kavatsen ikka Rene juurde minna.

Tellisin endale takso ja sain õnneks kohe takso peale, sõitsime paar minutit ning siis olime kohal ja maksin arve ära.

Rene elab korteris, alt on uks õnneks lahti, ta elab 10ndal korrusel, sõitsin liftiga ülesse ja koputasin uksele, ukse avas Rene. Ta üllatus mind nähes ja tegi kalli.

Rene: tore, et sa otsustasid tulla, astu edasi

Kõndisime Renega koos suurde tuppa, Liisbeth ja Kaspar tegid mulle kalli, Marko vaatas ülbelt ning Hanna ehmus. Marko suudles Hannat ja see ajas mind nii närvi.

Ma ütlesin Hannale, et ta tuleks minuga teisse tuppa rääkima, Marko hakkas muidugi mind sõimama ja keelas Hannal minuga rääkima tulemist.

Rene, Kaspar ja Liisbeth vaatasid mind murelikult ma seisin edasi Hanna ees kuni ta tõusis püsti ja oli nõus minuga rääkima tulema.

Me kõndisime Rene tuppa ning ma lukustasin selle. Teised läksid rõdule, Hanna istus voodile ning ma seisin akna juurde.

Mina: sa olid mu parim sõbranna ja lõid mulle noa selga

Hanna: Keity ma ei tahtnud, ma ju ikka hoolin

Mina: valetad, sa oled minu mehega koos, sa võtsid ta minult ära, ta on minu oma

Hanna: Keity mis sinuga toimub

Ma istusin maha, ma nutsin ning karjusin ja ma suutsin ainult soiguda ja korrutada ühte lauset milleks oli "Ta on minu mees, Marko on minu"

Hanna: Keity sul on psühhoos hetkel, sa vajab head ravi

Mina: te ei tembelda mind hulluks, ei ma ei ole hull

Marko: *koputas teistega* avage uks

Hanna avas ukse ning kõik tulid tuppa ja ma tõusin püsti, Hanna ütles neile paanikas olles, et "Tal on vist psühhoos, ta vajab abi kutsuge kiirabi"

Liisbeth üritas mulle lähemale tulla ning Rene hakkas kiirabisse helistama. Ma karjusin "Ei tule lähemale", ning võtsin noa kätte.

Liisbeth: kullakene kõik saab korda sa saad ravi

Mina: te ei tee mind hulluks

Marko: *ta tuli mulle lähemale* kiirabi on kohe siin, anna nuga minu kätte

Mina: ei tule lähemale

Ta astus sammu lähemale ja haaras noa mu käest ja lasi Renel selle ära panna, ma istusin maha ja nutsin. Siis jõudis kiirabi

Järgmisel päeval haiglas kell 12:00..

Olen pikali enda palatis, ma ei saa aru mis mul hakkas, ma olen nii loll. Keegi koputas uksele ja Hanna astus palatisse ja küsis kas tohib tulla, lubasin ja ta tuli istus mu voodi kõrvale toolile.

Pani lilled ning šokolaadi lauale ja vaatas mulle otsa ning ohkas.

Hanna: kuidas sa ennast tunned?

Mina: paremini

Hanna: ma tean, et Markol on su vastu tunded alles, jah ta eitab seda aga tean, et on. Ma mõtlesin terve aja peale seda kui sind haiglasse toodi, ma tunnen end süüdi. Jah olin sitt sõbranna ja lõin sulle noa selga aga sellest hoolimatta olen sind kõik need kuud igatsenud ja tean, et sa ei andesta mulle. Kuid ma mõistan su viha minu vastu ja tegin otsuse ma lasen Marko vabaks ja siis sa saad ta tagasi ning kõik saab sinuga korda..

Mina: ei Markol ei ole mu vastu enam tundeid, ainus mis ta minu vastu veel tunneb on viha. Ma rääkisin ennem vanematega, ma tegin otsuse ma lahkun ma sõidan kuskile kaugele ära ja siis äkki unustan, ma ei vihka sind ma lihtsalt ei jaksa enam

Hanna: palun sa ei pea minema kuskile kaugele, ma lasen Marko vabaks ja sa saad ta tagasi

Mina: ei Hanna, 7 kuud on möödas ja tema armastus minu vastu on kustunud..