Psühhootiline

1.

Ta tiris mind lähedal olevasse haiglaruumi.Seda kutsutakse hoiuruumiks ja seal hoitakse puhastustarvikuid ning vanu kaste.
Uksest sisse tulles, tiris ta mind toa nurga poole, kuid ise jäi poole tee peal seisma ja lükkas mu sinna. Liikusin aeglaselt ja kui nurka olin jõudnud, pöörasin rahulikult ümber.
Ta seisis minust paari meetri kaugusel ja muigas. Korraga kadus tema näolt muie ning see asendus hoopis kurja pilguga.
Ma ausalt kardan teda. Isegi väga kardan. Ma tean, milline ta võib olla ning see hirmutab mind.
Ta võtab enda selja tagant pappkastil oleva noa ning irvitab.Nuga hirmutab mind veelgi.
Ta hakkab minu poole liikuma, kuid väga aeglaste sammudega. Ma astun temast samme tagasi kuniks tuleb vastu sein. Lõpuks jõuab ta minuni. Kartusest pööran kiirelt pea kõrvale.
"Ma hakkan seda nautima" lausub ta ning silitab käega minu põske.
Vaatan talle otsa ning küsin:"Miks sa teed seda?"
Ta suudleb minu kaela ning liigub minu suu poole, kuid siis lõpetab.
"Kullake, kas sa ei ole sellest ikka aru saanud?" ütleb ta ja näitab mulle nuga.
Hakkan hingama sügavamalt ja kiiremini.
"Miks?" küsin temalt, kui ta silub mu juukseid.
"Küll sa oled ikka tobuke.. *muiates* "Mis sa arvad,et ma ei tea mis sinu ja Edwardi vahel toimub? Kõik teavad sellest." See ajas teda rohkem närvi ja ta surus noa mu kõrile.
"Ma tänan, et oled mulle olemas olnud, kui ma olen sind vajanud. Kuid sind ei saa häirida see, et mul on suhe kellegi teisega."
"Te naised olete kõik nii sarnased! Ma olin sinu jaoks valmis kõigeks, aga see on siis tänu."
See ärritas Hansu veelgi ja ta eemaldus minust ning pani noa eemal olevale pappkastile.
Hehe, ta sasib jälle enda juukseid-nagu ta tavaliselt seda teeb, kui ta närvis on.
"Vabandust kõige eest, kui ma olen sulle haiget teinud, kuid minu mõrvamine ei oleks sulle kasulik-sa ei saavuta sellega midagi." ütlen talle ja istun põrandale ning toetan selga vastu seina.
"Ma tean,et sul tegelikuses pole kahju." ütleb ta ning naeratab mulle.
"Sa tead, et sa oled haige inimene,eks?" ütlen Hansule ning vaatan talle otsa-endal pisarad silmis.
"Kallike, see oli sinu töö. Muuta mind normaalseks, kuid sa vist ei saanud sellega hakkama nagu oma eraelugagi." ütleb ta ja naerab.
Seda oli valus kuulda,sest viimasel ajal oli tõesti mul probleeme, kuid lõpuks sain nendega väga hästi hakkama.
Tõusen siis püsti ja keeran Hansule selja ning vaatan väikesest aknast välja. Õues on hämar ja sajab vihma. Aknal on vihmapiisad ning linna valgustavad teised suuremad majad. Linn on kõrgelt vaadates isegi väga ilus.
Korraga kuulen, kuidas keegi hakkab ust lahti tegema ja Hans jookseb minu juurde. Kiirelt surub ta minu ja enda vastu seina ning surub mulle käe suu peale.
"Jennifer?! Oled sa siin?" hüüab tuttav hääl ukselt. See on patsientide eest hoolitsev õde. Hansu õnneks on meil suured pappkastivirnad ees ning õde ei näe meid. Vastust saamata ning tuba lähemalt uurimata, sulgeb ta ukse ning kõnnib minema.
Hans eemaldub minust ja ohkab kergendatult.
"Ma ütlesin sulle,et mind hakatakse niipea otsima." Hans ainult naeratab sellepeale ja jääb mulle otsa vaatama."Sa ei tea, kui palju ma olen igatsenud sinuga koos olemist ja sind. Sinu huuled, silmad, juuksed." Sellele järgnes väike vaikusehetk, kus Hans vaatas mu silmadesse sügavalt ning lausus siis:" Sa oled ainukene inimene, kes suudaks mind muuta." Peale seda ta surub oma huuled minu vastu, kui vastu ma teda ei suudle. Minu ainuke mõte on siit pääsemine.
Märgates minu külma suudlust tema vastu, astub ta minust paar sammu tagasi ja hoiab oma peast kinni.